Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Taas kord üks raamatuke läbi, seekord siis Juha Vuorineni Joomahullu Päevaraamat. Olin varemalt selle raamatu kohta ainult head kuulnud, kui poes seda müügil nägin ja paari katket lugesin siis tuli soov see raamatukogust laenutada. Samas aga oli tulemas Kaido sünnipäev, seega otsustasin talle selle üllitise kinkida. Kinkisingi. Kui Kaidol raamat läbi sai, kiitis seda ja andis ka meile lugemiseks.
Raamat on, nagu pealkirigi ütleb, päevaraamat. Ühe aasta kohta pea iga päeva peale on midagi kirjutatud ja seda üsna mahlaselt ja ka ropult. Kui raamatu algus oli põnev lugeda siis hiljem hakkas vaikselt ära tüütama aga mõned momendid siiski olid. Et nüüd raamatu sisust täpsemalt aru saada siis lisan siia alla mõned katked. Samas soovitan seda ise lugeda

Pühapäev, 26.4.
Aelesin joobes. Katkendlikud mälestused. Üritasin kusta viriseva naabri postipilust sisse... Minu mäletamist mööda ikkagi kusta. Luuk kinni.

Kolmapäev, 24.03.
Ma ei maganud möödunud öösel peaaegu üldse. Mõtlesin väga imelikest asjadest. Õnneks katkestas Kristjani telefonikõne minu kurvavõitu mõtiskelu.
"Ma laenutasin hokivideo!" kilkas Kristjan. "Võta mõned õlled kaasa ja tule minuga koos vaatama."
"Mis kuradi hokivideo?" imestasin.
"See on mingi dokfilm väravavahtidest ja dopingust," seletas Kristjan asjatundlikult.
"Ah nii? Ma pole sellisest videost kuulnudki."
"Jaa, siin on peal selline hoki väravavahi pilt, kellel on ainult poolik mask peas. Kanadas on nii julged väravavahid, et söandavad lauba kaitsmata jätta."
"Mida kuradit sa seal ajad?"
"See mask katab ainult väravavahi suu," selgitas Kristjan.
"Räägi veel, kes selle video peal mängivad..."
"Mingi Anthony Hopkins ja Jodie Foster."
"Kes sulle ütles et see on hokivideo?" imestasin arusaamatuna Kristjani lollust.
"Kes? Mul on, tead, endal ka silmad peas. Siin on hoki väravavahi pilt ja räägitakse doktor Hannibal Leeterist," vastas Kristjan pisut solvunud häälel.
"Kuule, Kristjan."
"Noh?"
"Ma olen seda hokivideot juba mitu korda näinud, aga vaata ise rahus ja helista mulle pärast."
Telefon helises umbes kahe tunni pärast. Kristjani hääl kostis arglikult nagu haua tagant.
"Juha, see ei olnudki hokivideo," sosistas Kristjan.
"Kas seal kaanel on kirjutatud Voonakeste Vaikimine?"
"On, aga ma arvasin, et see räägib mingitest mömmidest mängijatest. Kas ma tohin ööseks sinu juurde tulla?" nuuksus Kristjan.
"Türamaivõi, ma aimasin seda," ohkasin. "Sa siis kardad, jah?"
"Sitaks kardan," lisas Kristjan. ...