Kõik me teame kus ja mis on Ida-Virumaa, ainult et kõik pole seda veel näinud...
12.08.2005 hommik. Kaks reisikolli võtavad nõuks jätta Tartu selja taha ja põrutada Ida-Virumaale. Trotsides hommikust sombusust, tuult ja unisust korjame kokku vajalikud asjad. Jah, Ida-Virumaa, aga kuidas minna nii et huvitav oleks? Nina pidi atlases otsustame suuna võtta Varnja peale ja sealt Peipsi äärt pidi kuni Narva jõgi ette tuleb.
Esimese hurraaga võtsime suuna Tammistu peale - mõisa pärast. Et minul pole au olnud kunagi sealkandis viibida, siis tahtsin niisama järgi uurida kui ilus või kole too kant on. Mõisapark hakkas juba eemalt silma, pargi juurde jõudes juba ka mõisakompleksi hooned (7,8). Peahoone (2) seisab niisama, sees midagi ei ole, uksed lahti, akendest alles vaid mustad augud. Sees ringi jalutades oli näha (nagu enamasti) nõukogude aegsed maitsetud ümberehitused. Samas oli maja hästi säilinud ja tema korda tegemine polegi väga suur töö. Mõisa peahoone kõrvale oli ehitatud miski eramu moodi majake ja seal käis vilgas pargikorrastus aktsioon.
Tammistust edasi on kruusatee, täielik nöök. Midagi erilist ka silma ei paista, mõni üksik maja, olematu liiklus ja inimtühjus, kohati vanad mahajäetud laudad...
Lõpuks jõuame Koosa'le (9,10). Natuke suurem asustus. Teeme siin autoga väikese ringi ja tunnistan et siin olen ma küll kunagi käinud. Aga mis seal ikka - mööda uut algavat kruusateed mööda põrutame Varnja poole.
Varnja.
Silma hakkavad vanakesed tee ääres, paistis et miski kaltsumüük seal oli ja rahvas ümberringi ostmas-suhtlemas (13). Nagu Peipsi äärsetele küladele omane - tee lookleb järve äärtpidi ja kahel pool teed majakesed külg külje kõrval. Rahvas on siin eakas, enamasti slaavi päritolu. Majade arhitektuur on eelmise sajandi algusaegadest ja väga nauditav. Siit hakkasimegi siis järve äärtpidi ülespoole liikuma läbides endalegi arusaamatult Kasepää ja Kolkja. Sõitsime vist mingi 40'ga vahtides kahele poole 
Varna vanausuliste palvemaja 1903 (14), elus muuseum-tänav (15) ja miski sisse langenud katusega palvela (16)..
Kallaste.
Sõitsime kohe linnavalitsuse (1) ukse ette ja otsisime WC üles :P Tiksusime ka natuke järve ääres ja tegime mõned pildid. Igav paigake...
Teel Mustveesse piilusime Kodavere kirikut 1775-1777 ja Ranna kandis kena elumaja. Mustveesse läksime Kasepää ja Raja kaudu mööda suhteliselt kitsast maanteed. Kõik nagu Varnja kandiski - vanaaegsed stiilsed majad külg külje kõrval kahel pool teed, vahva värk.
Mustvee.
Enne kesklinna jäi üks uhke õigeusu kirik mida me natuke lähemalt vaatasime ja järve äärde ka Leinava Neitsi mälestuskivi (9). Kesklinnas tegime väikese jalutuskäigu, vaatasime kuidas inimesed ringi sibasid. Linnas sees oli üks omamoodi laululava (pilti ei olnud hea teha). Järve ääres sadamas oli ka miski mälestusmärk (11). Linnas natuke edasi sõites oli veel üks kirik (võimalik et Betaania kogudus)... 
Peipsi taga kuskil Kauksi, Alajõe ja Vasknarva vahel. Metsade vahel puude vilus on väga palju kämpinguid ja majakesi, paistab et juba nõukogude ajast. Kõik ikka järvele lähedal. Järve ääres ilus liivarand, mine vette kust tahad! Meie seekord ei tahtnud, tuul tugev ja jahe ka... Kogu see järve äärne iludus on kokku pikim supelrand - üle 30 km pikk. Alajõel piilusime kõrgaiaga piiratud Jumalaema Sündimise kirikut 1888-1889 (16).
Vasknarva.
Esmakordselt mainitud 1416 venekeelse nimega Sõrenets.
Mnjaa, kolgata tee, auke täis kruusatee, jube... Igatahes kohale jõudsime. Metsatukast välja keerates tervitas meid monumentaal-historistlik ehitis Vasknarva Püha Prohvet Eelija Koguduse klooster (1,2) (Ilja Prohveti apostlik õigeusu kirik) oma uhkete kuplitega (19 saj lõpp). Külake kujutas endast üht tänavat millel kahel pool majad, nagu Varnja kandiski. Teisel pool maju on ilus vaade jõele ja üle selle Venemaale (4). Põhimõtteliselt siinsamas saab alguse Eesti veerikkaim jõgi - Narva jõgi. Lisaks eakatele ja kloostris olnud vanemaealistele oli kohalikus bussipeatuses kamp noorigi näha!
Kuskile siia jäävad ka ordulinnuse varemed mis ehitati aastal 1349, kuid mis ei tähenda et müürid sellest ajast oleksid. Linnust on korduvalt lahingutes hävitatud ja hiljem uuesti ehitatud. Kahjuks info puudumisel ei osanud me seda mitte otsidagi :P
Jaama.
Esimest korda mainitud 1583 Vihtse või Vihtitsa nime all. Ainus mida vaatasime oli Püha piiskop Nikolause kirik 1904 (5) LINK. Asulas oli tee isegi asfalteeritud! Kuigi siit lahkudes sai see jällegi läbi...
Kuremäe klooster.
Juba eemalt oli märgata mäe otsas asuvat Pühtitsa Jumalaema Uinumise nunnakloostrit XIX-XX sajandist. See koht on Jumalaema ilmutuspaik Pühal mäel. Vaat siin käis juba tõeline elu, inimesi oli sama tihedalt kui Tallinnas Teed kõik olid vastasfalteeritud-renoveeritud.
Meie jätsime auto parklasse tervendava allika lähedusse orus ja ronisime mäkke asja uudistama. Tõsiselt huvitav paik! Kogu kloostriaed on üks ilus vanaaegne kompott. Olgugi et pilte teha vist ei tohtinud ma ikkagi mõned klõpsud tegin - kes teab kuna siiakanti jälle satun. Kirikus sai käidud ja isegi kolm küünalt pandud.
Pärast läksime allika juurde vaatama (13,14). Rahvas seal täitis oma kanistreid veega kodu kaasa võtmiseks. Selleks oli kohapeal isegi spetsiaalne atribuutika! Ojakese peale oli ehitatud majake kus rahvas sees ujus - kõike seda selle allikavee tervendavate omaduste tõttu. Maitsesime ka vee ära, aga tervendamise koha pealt ei oska ma midagi kosta...
Illuka mõis.
Jõhvi poole sõites suurest teest natuke eemal oli Illuka mõis 1657 aastast. Praegu on mõisa härrastemajas kool (18). Meie sealviibimise ajal sadas nagu oavarrest ja sellepärast oma nina autost välja ei pistnudki...
Kurtna mõis.
Ikka sadas, kiLLu ei tahtnud autostki välja tulla. Samas ega seal sees midagi erilist vaadata polnudki, kõik vene ajal ümber tehtud ja praeguseks lahtiste uste ja akendega maja. Väljas oli seinal alles veel vapp (20) Mõis ehitati muidu 1480 aastatel ja praeguseks peale kahe hoone (22) ja mõisapargi muud midagi järel polegi.
Teel Narva-Jõesuusse me enam midagi ei vaadanud, kell oli juba hiline ja meil oli ööbimiskoht broneeritud. Sõitsime Jõhvist ja Sillamäest mööda ning poole Narva tee pealt võtsime suuna juba Jõesuule. Õhtul veel jõudis päike meile vikerkaare taevasse joonistada (2) ja enne Jõesuud oli tee ääres miski monument... (4)
Narva-Jõesuu (koduleht). Kunagine kaluriküla nimega Hungerburg.
Enne linna oli isegi linnaplaan kust üritasin leida meie ööbimiskohta. Plaanilt oli ilusti näha ka omamoodi naljakas tänavate asetus...
Peale hotelli check-in'i otsustasime leida linnas koha kust saaks veiniavajat osta. Ühes poes ei olnud ja poemüüjate arvates olla teine pood juba kinni. Mõtlesime siis et las ta olla, läheme vaatame kuidas jõgi merre suubub ja tutvume kohalike vaatamisväärsustega. Jõesadama läheduses oli üks parkla kuhu auto seisma jätsime ja otse meie ees avanes vaatepilt alkoholipoele! Kell oli natuke enne 20:00, haarasin pudeli ja lendasin poodi - neil oli avaja ja ma sain oma veini lõpuks ka lahti Muuseas, poodides on praktiliselt kõik vene keeles!
Vaatasime siis natuke jõe ääres ringi ja sõitsime linna parki uudistama. Pargis on kena tiigistik saarekesega millele viis sillake. Kena park jalutamiseks. Ümberringi oli kõik kuidagi vaikne ja rahulik. Pargi külje alla jääb kunagine uhke Kuursaal/Kuurhoone (6). Teel tagasi hotelli oli üks kena välimusega kirik - Püha suurvürst Vladimiri kirik (8). Kirik ehitati 1868 Mereküla'sse Jumalaema Kaasani ikooni auks ja toodi üle Narva-Jõesuu asulasse 1948.
Edasi tagasiteel jäid meist paremale suurte puude alla suured ja võimsad kuurorti ajast jäänud hooned (9-12). Kahju et kell oli hiline ja mul polnud kellegagi neid monstrumeid lähemalt uurida 
Ööbimiskohaks oli meil hotell hotell Liivarand (koduleht). Tuba oli vist viiendal korrusel vaatega majaesisele, rõduga. Tegime veel pisikese jalutuskäigu hotelli taga mere ääres kust oli kauguses näha Sillamäed (15).
Seestpoolt nägi hotell välja nagu allpool piltidel näha: euro-wc ja -kraanikauss, ümbrus neil aga viimistlemata, wc poti vastas oli kile-eesriidega veneaegne dussinurk, tuba nagu ikka riidekapi, tugitooli, voodi, öökapi ja telekaga. Põhimõtteliselt vene värk, aga selle võrra ka odavam
Uus päev ja Narva poole minek. Mõtlesime läbi sõita Kudrukülast. Peale mõningast ekslemist männipuude vahel loobusime ja naasesime peamaanteele. Tegelikult nägime selle Kudruküla eemalt ära ka, aga ma ei viitsinud keerutada seal väikemajade tänavate vahel. Suure tee äärde jäi mitu mälestusmärki ja ausammast, ühte ma uurisin ka lähemalt, teadagi miks, tanke ju ikka iga päev ei näe :P
Narva (koduleht).
Narva on üks Eesti vanemaid linnu - esmakordselt mainitud 1240 a. Linnastaatuse sai 1345. Linna suurim vaatamisväärsus on taanlaste rajatud Liivi ordulinnus ehk Hermanni linnus XIII sajandist (4-6), praegu Narva muuseum. Selle peatorniks on Pikk Hermann (6) mis on ühtlasi ka Narva linna sümboliks. Samal ajal toimus seal rahvusvaheline ajaloofestival "Narva lahing 1700-1704" millele infopunktist meile ka flaierid paljundati. Tegelikult aga oli asi hoopis tasuta Käisime kiLLukaga ka selles muuseumis, jalutasime mööda koridore ja eksponaatide ruume kuni torni tipuni välja. Viimasesse ruumi sisenedes küsiti piletit, meil seda polnud ja tädikese manitsuskisa saatel jooksime nägu nalja täis välja
Jalutasime muuseumist edasi alla jõekäärdu ja vahtisime Narva bastioneid (8). Narva Jõe org kahel pool kõrguvate kindluse müüridega on omaette vaatepilt! Muuseas, Narva jõgi on Eesti veerohkeim - 400 m3/s. Mäkke roninud läksime Narva Aleksandri kirikusse (9), õnnistatud 28.05.1884 aastal. See on neoromaani stiilis Eesti suurim kirikuhoone. Kahjuks sõjas kannatada saanud. Kirikus oli ka kirikhärra kes meile rääkis natuke ka kiriku ajaloost. Sinna jäi meist maha annetusena kiriku restaureerimiseks 25 eek
Käisime vaatamas ka Rootsi lõvi mis on püstitatud Põhjasõja Narva lahingute mälestuseks 1700 aastal - minu arvates mõttetu värk :P. Käisime vaatamas ka baroki stiilis Raekoda XVII sajandist (10).
Tiirutasime veel natuke linnas, otsisime koha kus sai pilte fotokast plaadile kirjutada... Atlase järgi otsisime üles Esimese Kivi Ülestõusmise kiriku mis sai nurgakivi 1890 aastal (12,13). Kirikus kohta nii palju et seal on suur hulk ikoone (ka imet tegevaid) ja väärtuslik vanaaegne puust krutsifiks risti löödud Kristuse kujuga.
Üks asi mida tahtsin oma silmaga ära näha - Kreenholmi Manufaktuur XIX sajandi teisest poolest (14). Leidsime üles küll, aga kõik kõrge aiaga piiratud
Eesti SEJ (soojuselektri jaam). Kõrgeimad korstnad - 250m.
Sillamäe (koduleht).
NSVL ajal sõjatööstuskompleksi kuulunud kuni 1990 aastani kinnine linn. Peamiselt mitmelt poolt NSVL'ist sisse rännanud elanikkond. Algselt olnud Türsamäe küla, esimest korda mainitud 1502.
Jube linn. Koletu suured punasest tellisest sotsialismi aja sümbolistlikud kurvakujulised elumajad. Seda muidugi magalarajoonis. Kesklinn aga on vanema ja märksa huvitavama arhitektuuriga, kahekorruselised nikerduselementidega elumajad, suur ja lai uhke trepp alleele vaatega merele...
Toila (koduleht) ja Oru park.
Oru loss ehitati 1899, praeguseks on alles park ja mõned lossi juurde kuulunud elemendid. Parki läbib Pühaste jõgi mille org joonistab lossi kunagise terrassi asukohast vaadatuna merele meeliülendava pildi.
Valaste juga. Ontika.
Valaste juga on Eesti kõrgeim juga oma 25 meetriga. Vaateplatvorm on väga hea ja vaade sealt tunde nauditav. Platvormi küljes on tohutult palju lukke mis vastabiellunud on kinnitanud. Usundi kohaselt tuleb võti visata sillast alla, nii pidi abielu kestma tugevam. Kui aga ei kestnud, siis pidada võti üles otsitama ja ka lukk lahti keeratama...
Samas on siinkandis ka kõrgeim pankrannik - Ontika pankrannik kõrgusega 56 m. Ontika mõis oli aga hoiatuslindiga kaugelt sisse piiratud ja turvamees koeragagi jalutas, nii et pidime seda hoonet nautima eemalt...
Kohtla-Järve.
Kunagine kaevuriküla Järve mõisa naabruses millest 20 sajandil sai Eesti üks suuremaid linnu. Linna üldskeem järgib klassitsistlikku ehitus-traditsiooni. Tavalist tänavavõrku täiendavad kaar- ja diagonaaltänavad. Keskväljakult kunagise kinomaja eest saab pikale alleele - Võidu Puiesteele (5) (Keskallee) mille keskel uhkete nikerdustega purskkaevud, põõsad ja lillepeenrad - minu arust väga huvitav vaatepilt! Allee äärde jääb ka kunagine Rahu Väljak koos põlevkivi kaevuritele püstitatud mälestusmärgiga (2).
Tuhamägi Kukrusel.
Noh, mägi nagu iga teine Ida-Virumaal Õnneks viib üles trepp, nii on ikka kordi lihtsam üles jõuda. Avaneb lai vaatepilt ümberkaudsetele "mäestikele," osalt Kohtla-Järvele ja Kukrusele. Kukruselt sõitsime ka läbi. Kõle sõjajärgse ehitus-"kunstiga" linnake...
Jõhvi (koduleht).
Esimesed teated 1241 nime Gevi all. Suurte teede ristumiskohta kasvanud linn. Põhiline vaatamisväärsus kesklinnas asuv Jõhvi Mihkli kindluskirik XIV-1875 (19). Kirikul on kaks orelit ja sellest kirikust viis salatee Edise linnusesse. Muidu aga - linn õitses koos sotsialismi õitsemisega...
Sompa.
Ei tea miks, aga meile tundus, et see on põnev linnake mis on ka enne meedias kajastust saanud. Kohapeal ei leidnud me peale ülemaalitud bussipaviljonide (21) ja madalate räämas majakeste suurt midagi. Kunagine neoklassitsistlik kultuurimajahoone (23) oli küll huvitav, aga kohalik (alko)rahvas vahtis meid kui hunte ja me otsustasime sealt kiirelt jalga lasta Muuseas, Sompa on Kohtla-Järve linnaosa nagu Kukruse, Ahtme, Viivikonna, Sirgala ja Oru :8
Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum.
Kindel soov oli siit läbi käia. Alguses kartsime kõrget piletihinda, mis aga tuli välja et täiskasvanutele on 60 eek, aga meie olime ju loomulikult mõlemad tudengid, ehk siis 30 eek nägu. Muuseas, giidki küsis et noh, kas tudengid või - meile olevat see suisa otsaette kirjutatud Noh, hea kui veel mõni selle õnge läheb :P Mis siin siis oli? Oi, huvitav oli! Peale pileti ostu viidi kohe riietusruumi. Seal anti kõigile kiiver, jope ja lamp. Edasine teekond trepist alla maa alla. Kaevandus asub 8m sügavusel. Et põhigrupp oli natuke varem juba jalga lasknud, siis ekslesime varugiidiga ja otsisime gruppi taga Tänu sellele jäid nägemata ainult kottpimedad õhutus-sahtid. Edasi näidati ja seletati meile kuidas tunneleid tehti - puuriti lõhkelaengu jaoks auke, lõhati, tuulutati tunnel ja siis kogu see jama välja kaevati ja tunnel kindlustati. Teises sahtis oli seinafrees mis siis tunnelit laiemaks freesides kivisütt kaevas. Veel tehti meile sõitu allmaarongiga. Sõidutati vagunite tühjenduspunkrisse kus vagunitel jalad taeva poole tõsteti ja põlevkivi elevaatoritega maa peale sõitis.
Piltidel: 1 - kaevandus eemalt. 2 - kaevandusmuuseumi logo. 3 - giid demonstreerimas laengu auku toppimist. 4 - lõhkeaine seadja transpordimasin ehk ratastel jalgratas laengu vedamiseks. 5 - kaevur kiLLu. 6 - vagunis. 7 - kiLLu vedurijuht ehk pardipoeg. 8 - tunnelis olevad sotsialismiaegsed ettevaatusabinõusid tutvustavad ja propageerivad üleskutsed. 9 - elevaatorihoone kus puhastati kaevatu. 10 - selliste masinatega veeti kraami. 11 - õhutus-sahtide ventilaator. 12 - aheraine mäe otsast vaadatuna sipelgas kiLLu.
Kohtla-Nõmme (koduleht) ja Kohtla-Järve II.
Peale kaevandusmuuseumi otsustasime ranniku lähedusse tagasi pöörduda et vaadata üle sealsed mõisad. Sõitsime läbi Kohtla-Nõmme ja Kohtla-Järve. Teele jäid keemiatööstuse erinevad hooned (ei tea täpsemalt midagi seletada).
Saka mõis.
Õigemini see mis tast veel järel on - hoone täies avatuses ja seest sotsialismistatud. Maja kõrval oli miski punaristi ja NSVL kunagiste maavaldustega autahvel (22).
Kohe peahoone taha jäi miski kompleks kus saab ööbida, telkida ja mine tea mida veel teha (asi on osaliselt välja ehitamisel). Laagriplatsilt näitas silt miskile kosele mis meil õnnestus üles leida. Pankrannikult sai kose alla mööda metallredelit mis lõppes köieronimisega et alla saada (ja et üles ka saada). Ronisin keel vesti peal ära kah, porine oli krt...
Saka mõisast edasi jäi Aa mõis, aga see oli vanureid täis ja miski veider tundus kõik ja selle me seal ei peatunudki...
Maidla mõis.
Keerasime Tallinn - Narva maanteelt Püssi peale, nägime autoaknast sealset kirikut ja ka mõisahoonenatukest ning võtsime suuna Maidla peale. Maidlas asus ilus mõisakompleks mille peahoone on kasutuses koolimajana. Ausalt öeldes üks kena asjandus sealkandis... Püssist Maidlasse oli tohutute aukudega asfalttee ja ma jõudsin enne kohale jõudmist endale ette kujutada et Maidla üks paras pommiauk on.... Siiski reaalsus oli ettekujutusest õnneks pikalt üle. Maidla pealt Kiviõli peale oli juba terake parem tee kah
Kiviõli.
Alguse saanud 1920 paiku ja saanud oma nime aktsiaseltsi Eesti Kiviõli kaudu (1921-1940). Kõrgeim tehismägi - 173 m - Püssis seda siiski pole (ma isegi ei tea kus ta on ) Meie käisime mäe otsas mis oli 101 m üle merepinna. Teine mägi seal lähedal, hetkel kasutuses, on 115 m kui vahepeal tõusnud pole :P Igatahes keel oli täiega vesti peal kui mäkke jõudsin, olin surmkindel et mägironija kiLLu ei hakka ennast üldse nii kõrgele vedama aga eksisin (jällegi ). Hullud vihmapilved tiirlesid pea kohal ja kaugemalgi, nii kaugele kui üldse näha oli (aga sealt ikka on ka). Sadama hakkas ja pildid mäe otsas on tehtud juba sajus, kartsin et kui alla jõuame oleme läbimärjad aga õnneks hoog vahepeal natuke rauges. Said mõned kaadrid ka rohelise linnakese peale...
Kiviõlist edasi põrutasime Sonda peale. Sonda aga - kaks maja kolmes reas, ei seal polnud miskit teha - edasi Kunda peale mis küll alguses plaanis polnud...
Pada mõis.
Paistis midagi huvitavat aga igal pool olid aiad ümber ja eravaldus, polnud südant ronima hakata, mine tea, äkki oleks veel aias koerigi olnud.... Kõrvalhoone ja peahoone.
Malla mõis.
Enne Kundat väike põige. Üliseff hoone ma ütlen. Maja eest (15) sihuke uhke sissekäik (16), külje pealt vaadates tundus maja naljakalt õhuke (17), samas teispool maja oli veel taastamata terrass vaatega merele. Kunagi paistab ta olnud olevat üks uhkemaid mõisaid! Mõisakompleksi kuuluvad kõrvalhooned on paljuski taastatud ja ühes osas neist isegi elatakse.
Kunda.
Mnjaaa, selle linna jaoks oleks vaja olnud rohkemat aega kui meil oli. Paistis tõsiselt huvitav oma väikemajade rajooniga pankranniku nõlvadel ja oma vana tsemenditööstushoonete jäänustega (20,21). Praegune tööstus oma erikujuliste hoonete (22), korstende ja muu atribuutikaga on ka huvitav vaatepilt rasketööstusega mitte kokkupuutunud inimesele. Magalarajoon aga oma räämas hoonetega ei pakkunud midagi...
Kunda mõis Linnusel.
Hüppasime läbi ka Kunda mõisast mis enamasti on sulandunud loodusesse, Paistab et on ka olnud midagi huvitavat, just oma massiivsete sammastega ja oma suurusega. Et tegu oli jällegi eravaldusega ja isegi telliskivimärgiga teel me seal kaua ei viibinud.
Kunda Lammasmägi & Kohala mõis.
Killukale pakkus huvi Kunda Lammasmägi (27), et mis asi see ikkagi on, nii palju ta teadis et tegu ühe vanima kunagise asustuskohaga ehk 8-4. aastatuhandest e. kr. Praegu aga miski suvaline küngas mõningase kõrghaljastusega ja Lammasmäe märgistusega. Teel edasi aga oli asula Kohala, seal näitasid teeviidad mõisa peale. Jällegi eravaldus ja veidrad märgid, nuusutasime eemalt ja jäädvustasime kah. Edasi Rakvere peale kuna kiskus jällegi sajule.
Rakvere.
Polegi nagu miskit. Mõtlesin vaadata Vallimäel et kas muuseum on veel lahti, ei olnud, lisaks hakkas sadama ja mäe otsast vaadates ei tundunud asi ka lähitulevikus just päikesepaisteline - otsus nach Tartu! Väike-Maarja kandis aga sai saju-front läbi ja kuni Tartuni saatis meid loojuv päike oma värviküllusega...
