Võtsime kätte ja läksime. Kuhu? Eks ikka Peipsi äärde, nautima seda mida sealne elu pakub. Ja pakub ta paljut!
Käisime siis laupäeval kolmekesi minu autoga: Inna, Pille ja mina. Hommikune ilm polnud just enamus inimeste meelisilm - sadas pidevalt peenikest ja tihedat sügisvihma. Temperatuur polnud ka just suvine enam. Meil aga vahet polnud.
Kõigepealt suundusime Emajõe-Suursoo maastikukaitseala keskusesse Kavastu taha. Sealne majaperenaine tegi meile ringkäigu majas ja rääkis huvitavaid lugusid. Meie nautisime huvitavaid maastikupilte, kirjutasime ka külalisteraamatusse ja sõitsime Peipsi poole.
Aknast välja vaadates oli näha kuidas maaelu hääbub, kuidas metsad kasvavad karja- ja põllumaade peale. Samas on aga jällegi paik kus näha puhtalt loodust, ilma et igal sammul oleks inimtegevus ja (torn)majad...
Vihmaudune Varnja tervitas meid teede ristumis-keskuses sildiga "Varnja laat." Autos tekkis kohe elevus et vaatame misasi see olla võib. Aga noh, ega ta suurt midagi polnudki. Mitu võimalust, kas me jäime hilja peale või ebameeldiv ilm peletas nii müüjad kui ka ostjad eemale. Üle tee ehitatavast majast kostus venekeelset muusikat, laadal müüdi sibulaid, õunu, suitsukala, riideid-jalanõudisd. Ei puudunud ka loterii millest me aga (endalegi arusaamata) osa ei võtnud. Laadaplatsi kõrval oli ka miski kohvikulaadne moodustis kus välitahvlile oli käsitsi kriidiga vene keeles menüü kirjutatud. Minu arust oli seda väga vahva vaadata, nagu eestimaa ja nagu pole ka
Sisustus sellel kohvikul polnud just teab mis meeldiv ja tüdrukud olid esimesed kes sealt kohe välja saada tahtsid. Laadal oli suitsukala müümas miski meheraas kes kohe vaat et nõudis et ma temast koos kaladega pilti teeksin, no ja tegingi ja lõppeks ostsin talt ühe ilusa suitsukala kah (oli teine päris nämma).
Laadalt tegime ka väikese jalutuskäigu Varnja peale. Kohati ikka totaalne kolkaelu ja pilpaküla. Selline tunne nagu aeg seisaks. Inimeste riietus, eluolu, aiad ja õued - kõik nagu paarikümne aasta tagune maaelu mida ma mäletan. Mitte et see just ilus oleks aga samas on sel oma võlu (või ma olen litsalt imelik). Mingil määral nostalgia vist.
Varnjast sõitsime aeglasel käigul kuni Kolkjani. Vaatasime Peipsiäärsetele aladele omast elu ja majade arhitektuuri, tegime mõned sibulakettide sisseostud kuni jõudime Alatskivile.
Lõppkokkuvõttes oli see (vähemalt minu jaoks) väga tore reisike mida korra või kaks aastas ikka kordama peaks. Ja kui aus olla siis võiks sealkandis isegi paar päevakest veeta, et ärgata hommikul vara ja vaadata kuidas kalamehed järvele lähevad, kuidas mammid oma aialapikesi kasivad ja kuidas ..., kuidas ... - ega nüüd ei oskagi ju arvata mida kõike nad seal tegelikult veel teevad. Igatahes mõni õhtu võiks kohalikega koos natuke napsu võtta ja kala nosida, mine tea, äkki võtab mõni kitarri või akordionigi välja või laulab niisama kaeblik-kurblikke ja igatsevaid (rahva)laule kuniks päike on loojunud ja uni oma osa tahab saada.
Pildirida SIIN.