Erinevad isiklikud reisikirjeldused

ESIMENE PÄEV.
Lennujaamas oodates rahvas muudkui kogunes ja jalutas ringi, vaat et haudvaikus igal pool. Pisut elevust tekitas see kui üks poisterahvas aknast nägi et kotte vedavast autost kukkus üks kott maha ja ta personali sellest teavitas. Need hõikasid kohe lällarisse ja kott korjati üles. Teine mats oli see kui teavitati et libeduse tõttu lend 20 min edasi lükatakse . Lootsime et see läheb lennuaega ja saame sellevõrra kiiremini kohale Igatahes 8:20 lasti meid lennukisse ja meie aja järgi 14:00 saime Faros maha. Siit siis lennu aeg 5 h 40 min.

Lennukis.
Et lennatud sai elus esimene kord siis kuulujuttude järgi kellel on paha ja kellel mai tea mis. Esimene tõus hakkas kuidagi imelik, närisin nätsu, vaatasin lennuki kaugeimasse punkti ja surusin kukla vastu seljatuge. Kõrvad paar korda krõpsusid aga üleval oli kõik täiesti omal kohal ja kontrolli all.
Pealpool pilvi oli kogu aeg päike, maad nägime alles kuskil Hispaania kohal . Lennureis oli rahulik ja tihti välismaal käivad fännid arutlesid endamisi et tavaliselt üle Läti piiri jõudes on kõik juba auru all, nüüd aga... ...mõni üksik kes ka vägijooke manustas. Vahepeal saime kokpitist pisut statistikat: lennuki kiirus 760 km/h, lennukõrgus 9,7 km ja välistemperatuur -50°C.
Lennukis sai alguses ajakirju sirvit ja sealt mõned ristsõnad lahendet, siis tuli toitlustamisosa ja rahvas pisut elavnes. Hiljem jahtuti jälle maha, kes tukkus, kes luges kaasa võetud raamatut ja kes, näiteks mina, passis niisama.

Farost Albufeirasse.
Tulime lennukist maha ja kogunesime bussidesse millega meid jaama viidi. Ilm siin Faros on  ilus, pisut pilves kuid soe. Puhub kerge tuuleke ja temperatuus on kuskil 16 kraadi.
Faro lennujaam on üks madal kast Kogunesime elevaatori juurde kust varsti hakkasid meie kotid-kohvrid tulema . Jällegi oli kuidagi vaikne, imelik. Peale mõningast sagimist juhatas Zelinski meid  bussidesse millega sihtpunkti viidi.
Maapind vahetus maalilistest piltidest maha jäetud kohtadega ja siis jälle külamoodustistega . Pika keerutamise tulemusena olid sassis silmad ja koordinatsioonitaju, igatahes jõudsime Albufeirasse hotelli Paraiso de Albufeira. Siinne hotell on nagu me Google Mapsist vaatasime – just seesama tiivuline majalahmakas. Ma küll ei tea mitu tärni siin on aga toas on kõik olemas: mikrouun, telekas, rõdu, elektripliit ahjuga, külmkapp, vann ja isegi konditsioneer (seda kõike 140 EEK ilma söökideta). Tuba jättis endast väga hea mulje kuni avastasime et elektrit ei ole! Uurisime ka teistelt ja saime teada et oleme lollid maakad – võtme hoidja tuleb pista ukse juures selleks ette nähtud pessa ja kõik on olemas Hotellis ainus asi mis häiris oli põrand. Vaipasid maas ei olnud ja kiviplaatpõrand oli küllalt külm. Vaiba asemel kasutasime kapis olevaid lisatekke
Ja polndki enam pikka jokutamist, avasime oma esimesed konservid ja pipraviina. Alumiste naabrite palvel sai just meie rõdu külge tõmmatud Eesti lipp. Elu nagu lill Meie asupaik oli viiendal korrusel kui vaadata lõunast ja kolmandal kui vaadata põhjast.

Puhkus algab.
Alumine korrus, meie omad, alustasid tõsist pummelungi. Nende rõdult sai minna fuajee katusele ja seda kasutati ka kohe ära. Pool tundi hiljem neile helistati et fuajee katus pole pidutsemiseks mõeldud ja omaalgatuslikku rõdude külge asjade riputamist pole ka lubatud. Nii paljuke siis seda rõõmu oligi Sest lipust meie rõdu küljes sai ka pilt, ehk kunagi õnnestub seda ka eksponeerida. Igatahes alumised ei kaotanud lootust ja otsus linnaga tutvuda tuli kiiresti, kutsuti meidki kampa, läksime. Seltskonnast üks aga oli kepiga lombakas ja tema tugev tahtmine taksoga minna jättis meid mängust välja kuna meid oli kaks aga kohti autos üle ainult üks. Lõime käega, pealegi kaarti järgi oli keskusesse kilomeeter maad. Läksime jala.
Poolel teel avastasime linnatutvustus-rongi. Ostsime 2,5 € piletid ja tegime korraliku ringi. Suurt vaatamisväärsust nagu polnud, lihtsalt võõramaalise arhitektuuriga majad, omamoodi. Esimene enam-vähem kohalik tibu kes oli arvestatav eestimaiste võrdlustega oli selle rongi piletimüüja-kontrolör. Paistis nüri töö olevat, aga eks inimesi oli vähe kah.
Maha läksime vanalinnas. Siit algas siis tõeline vaatamisväärsuste tuur: ookeani kaldal nii randumissillal kui pankrannikul . Meie tähelepanu tõmbas baarike kus telest sai näha HULL ja MANU jalkakohtumist. Võtsime siin tumedad õlled (kahjuks küll inglise omad kuna kohalikku polnud) ja vaatasime väljas mängu. Esimese poolaja vaatasime, siis külmusime ära. Tegime tutvust WC'ga ja läksime mere äärtpidi et minna läbi tunneli infopunkti.
Enne tunnelit leidsime koopakesed. Igal pool on hoiatused et variseb, nõlvadel metallvõrgud ümber, ju siis oli tõsi taga. Koopasse siis igaks juhuks ei roninud, seal paistis enivei pime olevat.
Liigume edasi infopunkti poole. Ja siis hakkab omasid uksest ja aknast sisse sadama, küll ühe küll teise tänava pealt. Lõpuks leiame ühised veinid ja ühised liikumissuunad. Oleme nagu üks suur pere ja liigume poekestest poekestesse kuni hotellini.
Hotellis olles saame kõne kahelt inimeselt kes randa jäid – keegi oli kaljult enesetapu teinud. Kurb, aga õnneks mitte meie inimene Oleks tahtnud sellisel vaatamisväärsusel lähemal olla, kui palju elus selliseid asju ikka näeb...
Hotellis võtsime Taneliga aja maha ja puhkasime. Samas aga oli hotellis igav ja vedeleda saab ka kodus. Hotelli teistega lihtsalt jooma jääda ei viitsinud vaid otsustasime linna ööelu uurima minna. Tegime suure ringi kuni rannas oleva elevaatorini (siin oli väidetavalt ka enesetapp toimunud). Tanelile, nagu mõnele teiselegi, ei meeldi minna alla treppidest millest on läbi näha (metallsõrestik-trepid). Elevaator oli kahjuks suletud ja Tanel võttis end pisut kokku ning saime alla ookeani äärde. Lainetus suurenes, leidsime mingi puitaluse, viisime selle nii lähedale ookeanile et lained päris meieni ei jõuaks ja ajasime juttu elust enesest ja loomulikult naistest
Olime vist mitu tundi seal, jutlesime ja manustasime kohalikku portveini. Vahepeal külastas meid kohalik koer koos kohaliku omanikuga. Ajasime pisut juttu ja mees teadis täpselt kus Eesti asub, lahe. Veini ta meiega jooma ei jäänud.
Jutud said seks korraks räägitud. Vahtisime laineid ja hakkasime Taneliga ookeani provotseerima, minnes lainetuse servale ja kui laine taandus siis läksime järele. Iga uue lainega pmst põgenesime. Selle jama ajal suutsin korra ka selili kukkuda kuna sai selg ees joostud, tol korral jäin kuivaks. Punkti pani aga miski suurem laine mis mu varvastest üle tuiskas ja mu botased läbimärjaks tegi. Nii palju siis sellest
Jalutasime pisut veel vanalinnas kus ühe kohviku välilaudades leidsime omad istumas. Vahtisivad telekast jooksvat jalkat, seest aga kostus miski tüüp laulmas ja paistis just midagi minu hingele olevat. Tanel jäi teiste juurde välja, mina läksin sisse. Tüüp mängis superhästi ja laulis paremini kui meie uus superstaar Ott. Üritasin tellida pokaali veini, tükk aega seletasin, lõppeks ikka sain kah. Bändimees suhtles rahvaga väga mõnusalt ja mängis ühe sooviloo teise järel. Tellisin ka mitu lugu. Mingi aeg tuli ka Tanel sisse ja just siis ronisin ma kitramehega koos laulma Nirvana Come As You Are lugu. Surusime bändimehega käppa ja oli sigamõnus olla Tehtud!
Pubist lahkusime ühe paiku, käisime rannast läbi, tegime teel mõned pildid ja maandusime lõpuks hotellis. Fuajeesse kostus restoranist kellegi sõnaseletamatu lällamine, eestlased, arvasime, aga kontrollima ei läinud Kobisime kohe kotile ja keerasime põhku – liiga purjus oli olla, deem see kohalik portvein.