Nüüd tõstavad kõik käed üles kes teavad kus asub Kastolatsi! Nooh? Käed üles, ma hõikasin! Tõsiselt või? Olgu, tõtt öeldes oleksin ka mina veel paar kuud tagasi kätt mitte tõstnud. Nii üllatav kui see ka pole, Kastolatsi on Tartule üsna lähedal, üsna Otepää külje all. Tõsi, Tartu-Otepää teelt sinna ükski märk ei viita, aga arvatavasti kohalike aktivistide poolt on pandud see-eest infotahvel. Mina leidsin teeotsa üles kaarti järgi, kuna telefoni GPS lihtsalt jonnib...
Kastolatsi (esmamainimine kirjalikes allikates 1540. a. kui Kastelitz, 1582. a. maarevisjoni andmetes Kastel, 1638. a. Kastalatzakyllo, lõplik saksakeelne nimekuju Kastolatz ) on siis selline pisike küla kus Wikipedia järgi elab 46 inimest. Kunagi on siin asunud Kastolatsi (karja)mõis, sellest pole aga midagi järel. Mingit pilti mõisast jagab Kultuurimälestiste register. Mis siin aga alles on, on kirik. 1873 aastal ehitatud kirik on kandnud nimetusi:
- Kastolatsi Apostliku-Õigeusu Neitsi Maarja Rõõmukuulutamise Kirik (1846-1919)
- Кастолацкая Православная Благовещенская Церковь (1846-1919)
- Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku Kastolatsi Neitsi Maarja Rõõmukuulutamise Kogudus (1919-1958)
- Кастолатсиский Благовещенский Приход Эстонской Православной Церкви (1919-1958)
Väike kokkuvõte Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku lehelt:
Kastolatsi apostlik-õigeusu kogudus avati Sinodi korraldusega 1. jaanuaril 1846. aastal. Kuni 1850. aastani, mil valmis riigi rahade eest ehitatud puukirik, peeti jumalateenistusi üürimajades. 1873. a. ehitati Sinodi rahade eest kivikirik, mis pühitseti 3. veebruaril 1874. a (Urmas Klaas “Õigeusu kirik Lõuna-Eestis 1848-1917. Halduskorraldus ja preesterkond” Magistritöö. Tartu 1998). Kastolatsi ap.-õigeusu kogudus suleti 1958. a.
Üsna klassikalisel maakividest ja punastest tellistest kirikul on viis kuppeltorni ja kellatorn. Tänaseks päevaks võiks aga öelda, et hoone on sellises seisus, et varsti pole tal ühtki torni. Kust ma tean? Käisin vaatamas loomulikult!
Uurides vanemaid kaarte, lootsin leida, et vanasti on äkki Tartut ja Otepääd ühendanud tee jooksunud läbi Kastolatsi. Aga ei ole. Seega on pisut arusaamatu, miks sellises kohas künka otsas nii suur kirik on 
Praegu on teda põnev eemalt silmapiirilt leida, suurte mändide-kuuskede vahelt. Ümberkaudset ala on siin arvatavasti aegajalt puhastatud, aga kiriku enda hävingu peatamiseks pole enam ressursse järkunud. Kahju vaadata kohe.
Kuigi hoone sissepääse on mingil määral suletud, mis on ka tema seisukorda vaadates mõistlik, on peauksest* võimalik sisse pugeda ja nautida kiriku tühja nukrailmelist sisemust. Uudishimulikuna ma loomulikult kasutasin seda võimalust. Uudishimulikkus aga pole uljameelsus – kooriruumist pikihoonesse mul julgust minna enam polnud. Lagi on ikka omadega niisuguses korras mis ei luba oma elunatukesega riskima minna. Aga sai siitki kena ülevaate sisemusele. Läitsin mälestuseks küünla, tegin pisukese luulerea ja lahkusin.
* mainisin sissepääsu peauksest. Üldiselt on nii, et tegelikult tahaks peaukseks nimetada just kellatorni poolt sisenemise ust. Sel kirikul aga saab siseneda ka apsiidi-kooriruumi (terminid leiate siit) poolelt, tundub, et seda on hilisemalt siin selles osas ümber ehitatud.
Kirikust eemal metsatukas peaks olema ka vana surnuaed. Sel korral ma seda külastada ei jõudnud. Viide: Wikiland
Teemale sai ka jätkujutt, et mis ma teeksin selle kirikuga kui peaks sülle kukkuma rahaports.
