Valga, Valga, Valga... Lapsepõlve unistustelinnake, kuna ma jubedalt armastasin ronge. Ei salga, armastan siiani. Praeguseks on aga hääbumas nii rongi-majandus kui ka Valga ise. Raudteejaama lähistele jääb mitmeid põnevaid punasest tellisest elumaju mis on kasutamata, aga mis on oma olemuselt väga põnevad ja ilusad. Seega, et aega oli, käisime Kadiga uurimas nii raudtee teenenduse juurde kuuluvaid/kuulunuid hooneid kui ka lähistele jäävaid elumaju mis praeguseks oma saatust ootavad.
Alustasime oma ringkäiku loomulikult raudteejaama hoonest. Hoone on korras ja seest on üritatud jätta ka ajastulist sisevaadet. Vanu peldikuid küll enam pole, kui tahta sajaprotsendilist nostalgialaksu 
Tore vaatepilt oleks olnud ka mõned nõukaaegsed bussi- ja rongiaegade tahvlid, neid praegu kuskil ei näinud, aga mine tea, võibolla on osa neist säilitatud ja pannakse kunagi ka välja 
Jaamast raudtee äärtpidi Võru poole liikuda, jääb paarikümne meetri kaugusele vana valgest silikaadist korraldushoone ja sellest veel mõnikümmend meetrit edasi üks punastest tellistest vanaaegne ja väga stiilne hoone. Ma ei tea miks keegi teda korda ei tee, ta on lihtsalt vapustav ja vaimustav igal tasemel. Tema olukord aasta aastalt halveneb, aga sellest võiks tegelikult saada suurepärase hoone, kui ronge ei pelga, siis suisa elumaja. Ma ei oska tema tegelikku ilu isegi sõnades väljendada. Imelikul kombel ei suutnud ma veebist tema kohta ajalugu leida, vaid sellise lause ühest dokumendist: „Raudteehoone 19. sajandi lõpu raudteejaama kompleksist.”
Sellest hoonest edasi jõudsime Pikale tänavale mis on tänav mis algab üheltpoolt raudteest Tartu tänava küljest, kulgeb üle raudtee ja lõpeb kuskil väga kaugel Võru tänavaga. Igatahes ühendab see tänav rahvasuu linnaosasid Puraküla ja Pilpaküla. Seda mööda jalutasime korra üle raudtee, ei leidnud midagi huvitavat peale välipeldiku ja mingi putka, siis võtsime vastu porgandi-rongi ja tulime üle tagasi.
Ületuskohast liikusime Vahtra tänava poole, siin on paremat käkk kaks täisetsi vastandlikku maja. Üks on puust ja üsna lagunenud, teine visuaalselt põnev plokkidest mahajäetud kivimaja (aadressi järgi Pikk 41). Miks nad seal sellised on, ei teagi. Vasakut kätt aga on kahes rivis plekk-garaaže ja nende kõrval maakelder kahe sissekäiguga. Kelder loomulikult maha jäetud, aga muidu korralik ja huvitav.
Vahtra 13 on tänavate ristumise nurgapealne puumaja. Osad aknad on laudadega kinni löödud, ja osad aknad suisa pakettaknad. Majal tundus elu sees olevat, vähemalt osades korterites küll. Maja läänepoolses otsas on väike armas veranda mis annab majale sära juurde
Vahtra 11 on kena punastest tellistest maja. Tänavapoolsed esimese korruse aknad on laudadega kinni, aga ülejäänud majal on osalt isegi pakettaknad ees. Siin ma ei osanudki aru saada, kas keegi elab siin ka või mitte. Imelik, et kuurid maja taga olid küll täiesti korralikud ja uued... Küsimusi tekitas ka maja otsasein, selle krohvi alt paistsid välja puitmatid, et kas siis tegelikult on tegu telliskivivoodriga palkmajaga? Eestvaates on keskmine osa justkui hiljem kollase tellisega laotud. Samas on akende ümbrused ja maja otsaservad krohvitud ja valgeks värvitud – väga suursugune vaatepilt. Kindlasti on neil elementidel ka omad nimetused
Vahtra 9 on täiesti kasutamata hoone. Taaskord muljetavaldav tellisikiviehitis kenade akende ja korrustevaheliste (simss?) kivimustritega. Huvitav on maja rinnakõrguseni krohvitud osa, et mida see rõhutama pidi Majas sees on alles isegi ahjud, aknaid ees ei ole ja toad on täis veetud prügi. Tahtsin maja seestpoolt uudistama minna, aga hais hakkas ninna ja ei tahtnud Kadiga sinna siis ronida. Maja tagant sissepääs ja trepikoda on ehitatud puidust, miks nii, ei osanud ma aru saada, kokkuhoid?
Kahte maja eraldab Jakobi tänav ja siis jõuame Vahtra 7 juurde. See on eelmisega laias mastaabis sarnanev, küll on ilustavaid elemente pisut rohkem. Ka selle hoone taga on sissepääsuosa puitehitisena ning läänepoolsesse otsa on majale ehitatud laiendus. Hoone esiküljel on hunnik aknaid ja teistega võrreldes ka kaks sissepääsu. Keegi on teisel korrusele ehitanud ka kinnise rõdulaadse väljaulatuva osa mis näeb väga närbunud välja. Kui esimene korrus paistab asukateta olevat, siis mingites ruumides paistis ikka elu olevat – uksed olid kenasti kinni.
Ja nüüd jalutame oma otsingutel pisut pikema otsa maha enne kui jõuame Jaama puiestee 9 juurde. Taaskord punastest tellistest, seekord kolmekordne hoone. Igatepidi kandiline, ilusate suurte akendega. Fassaadi igal korrusel on akende ümbrused erinevat stiili. Hoonel on vaid üks sissepääs, tagantpoolt. Hoone läänepoolne ots on krohvitud. Hoone on pikka aega juba müügis (50 000 EUR www.kv.ee/1688056) ja kõikvõimalikud sissepääsud on suletud. Aastate eest olid aga uksed lahti ja mäletan seal koridore üsna järskude treppidega ja metallist kenade käsipuudega.
Siit edasi külastasime üle tee jäävat kauplust ja seejärel ronisime jalakäijate sillale mis viib üle raudteerägastiku. Kadi vaatas põnevusega ronge mis jaamas seisid ja uudistas kõrget vaadet. Mingi hetk rääkis, et mis siis saab, kui alla hüpata. Valgustasin siis teda selliselt, et tal kunagi selleks soovi ei tekiks. Rääkisin ka igasugu trikitajatest ja sõpradest kes sunnivad lollusi tegema, et tema neid ei teeks. Et loll on see sõber kes ei arvesta sinu arvamusega, olgu selleks siis mitte tahtmine või mitte julgemine Ehk siis sai mõnuga näidetega moraali lugeda, sellist õpetus-kasvatuslikku
Teispool viadukti ootas meid "Vladimiri" Jumalaema ikooni kirik. Kadi tahtis kohe aeda mängima ronida, aga et oli porine ja et naisterahvastel õigeusu järgi peab olema seelik ning pearätt, me minema ei hakanud. Tolknesime hoopis raudteeäärsete hoonestuste poole.
Esimesena uurisime sammaste otsas seisvat silikaattellistest hoonet mille sees üks suur mahuti oli. Midagi siin ei tehta ja tegemist on mingi jäänukiga.
Teine „hoone” jäi maa sisse. Kena suue otse mäeseljandiku sisse, uksed ees, nii et ei saanud isegi aimu millega tegu Aga ega väga ei huvitanud ka.
Lõpuks uudistasime veduri pöörajat. Seletasin Kadile kuidas teema käib. Vaatas mind pisut nõutu näoga ja nii me edasi läksimegi. Et kell oli pea poolteist tundi edasi hüpanud, otsustasin jalutuskäigu lõppenuks lugeda. Jalutasime üle viadukti raudteehoone juurde tagasi ja sõitsime emale järele.