Väikese Lätimaa külastusega õnnestus külastada Nabe mõisakompleksi, et see koht mulle aga hirmsasti meeldis, tegin oma päevikust väljalõike eraldi artikli näol.
Nabe mõisale viitasid pole ja teegi viib sinna suurema maantee pealt kruusane. Siiski sõitsime pärale, kuigi ma vahepeal juba mõtlesin, et kus kurja ma lähen 
Uhke, aga hoolitsuseta mõisa ees seisis parasjagu üks auto, trepilt tuli alla üks naisterahvas ja võttis meid laia naeratusega vastu. Oli kohe näha, et tal oli ootamatute külaliste suhtes hea meel Kaja jäi autosse palavikulist Miiat söötma ja mina Kadiga siis jalutasime võõrustajaga ringi. Selgus, et võõrustajaks on mõisapreili ise. Nad olla oma inglasest mehega mõned kuud tagasi (ütles nagu nii) selle mõisa ostnud ja neil on oma visioon kuidas kõik korda teha ja kuidas siinne elu käima panna ning ka peale elukoha teenima. Mees ise jalutas parasjagu koeraga ringi, nad ise hetkel elavad praegu mõisast mõnikümmend kilomeetrit eemal ja koer on mõisas kohalikuks valvuriks (valvuriks on ka üks kohalik kõrvalhoones)
Mõisaproua jalutas siis meiega ringi. Näidati natuke mõisat seestpoolt. Et siin nõuka ajal on ehitatud korterid, siis on enamus suurest hiilgusest lõhutud ja rikutud. Fuajees olid alles veel originaalsed suured uksed ja teisele korrusele viiv trepp, ka kaks põnevat kaunistussammast olid alles. Ühe toa tagasein oli põnevalt kaares, huvitav oleks olnud näha mis teiselpool seina oleks olnud, aga sinna praegu ei pääsenud. Ka ei pääsenud puitterrassile ja torni. Neid me siis uudistasime väljastpoolt.
Proua, viimaseid aegu lapseootel, jalutas meiega vapralt kaasa ja rääkis isegi veidi ajalugu ning näitas teisigi hooneid mis kompleksiga kaasa saadi. Mingi aidalaadne hoone huvitava räästaalusega jäi mõisahoone taha ja paremale poole kõrvale jäi tiik partide majakesega. Mõisa ette üle tee jäi mingi teenijatemaja palkhoone ja teest edasi peahoonest paremale juba viinaköök-veski ning mõned lisahooned. Sinna kavatsetakse teha ühest hoonest suuremat sorti saunamaja, kuna seal on paisjärvest väljuv oja. Üldse on neil plaanis kõik hooned järk-järgult korda teha ning luua siia turistidele laiad võimalused.
Mõisahoone kõrvale jäi ka üks 13 sajandist pärit kandiline tornjas hoone, see olla selle kandi suurim pärl oma vanuse tõttu See siis on järele jäänud algsest mõisa (või lossi) hoonestusest. Vana hoonestuse osa peale on tehtud siis hiljem praegune mõisahoone ja mingi osa müüre pidada jääma mõisahoone ette maa sisse (seda on neil plaanis järele uurida).
Praegusest mõisast olevat ka Eestis täpne koopia, ainult et pisut suurem ja peegelpildis. Kuigi, Eestis paiknevast hoonest pidi järel olema vaid pool hoonest ja see pidada kuskil Võrumaal vist olema. Mõisnike pere olla suhelnud paljude mõisauurijatega ja ühega isegi Eestist, aga nimi ei tulnud tal meelde. Pakkusin siis vaid ühte keda tean: Valdo Praust. Ja see oli täpne pakkumine! 
Jah, tuleb tunnistada, et oli lahe koht. Nii ülesehituselt kui suursuguselt kui praeguste mõisnike koha pealt. Tänasin prouat ja soovisin neile igati edu. Edu sooviti meilegi ja kutsuti juba järgmisel aastal tagasi üle vaatama kuidas neil läheb Aga mine tea, äkki lähemegi!
