See oli siin juba mõnda aega tagasi kui Miia suppi sõi, ja sõi seda nii palju, et pärast oli raske olla ja kõht valutas. Mul on lapsepõlvest vastu panna samu mälestusi. Mitmeid kordi mäletan hägusalt, aga üks kord on eriti ere.
Elasime siis Tõrvas Valga 60-28 korteris. See oli kahetoaline korter maja linnapoolses otsas kõige esimesel korrusel nurga peal. Suures toas oli meil diivan ja diivanil olid mingid padjad-tekid (arvatavasti minu omad, sest enne sealt ärakolimist magasin ma suures toas diivanil).
Oli siis selline õhtu kus kõik olid kodus ja söögiks oli hapukapsasupp – minu lemmik, vähemalt tol ajal. Nii sai söödud kõvasti, muudkui juurde tõstetud ja söödud. No oli vast hea kraam! Üks hetk aga tundus, et rohkem ei jaksa. Kõht oli supileent nii täis, et ma kägargil kõndisin suurde tuppa ja valutasin kõhtu. Lõpuks viskasin end üle patjade-tekkide hunniku, aga ega see leevendust ei toonud. Kui särgi kõhu pealt üles tõstsin, siis jahedad padjad paitasid pisut kõhtu, aga olemine oli ikka nigel. Siit alates ma edasi aga enam ei mäleta. Mingi ähmane tunne on, et ma oleks niimoodi justkui magama jäänud, aga mitte kauaks...
Nii et mõnikord võib juhtuda, et sööd üle, kuna söök on lihtsalt niivõrd maitsev, et sellest ei saa loobuda 
Seetõttu enne igat jõulu alati kutsutaksegi inimesi üles mitte üle sööma Õnneks ülesöömist mul vanemas eas nagu enam pole olnud, aga teinekord saab kõht küll pisut liiga täis