08.05.2020. Siin üks huvitav superkuu öö unenägu mis üsna kenasti meelde jäi. Tavaliselt mul sõnalised asjad meelde ei jää, seekord aga midagi jäi. Ja tihti näed küll erinevaid inimesi, nii võõraid kui ka kuulsusi, aga kontakti nendega tavaliselt ei ole, nad lihtsalt on kuskil eemal ja kogu moos. Sel korral aga oli esimest korda unenägudes Marilyn Kerro ja sai temaga ka juttu aetud. Ma poleks unes ka osanud näha, et teda unes näha võin 
Nüüd siis olen. Reaalses elus aga puudub igasugune otsene kontakt, niipalju vaid, et kunagi ta kommenteeris FB’s Kadi luuletust. Aga uni siis:
„Sõidan rahulikult vihmahämaras mööda teed. Näen eemal, et üks rekka sõitis teelt välja, ja üks tema järel sõitnud sõiduauto liigub talle järele. Keerasin minagi sinna, kuigi oli tõesti libe tee kuidagi. Mina ja teise auto juht saame aru, et rekkamehega on halvasti, helistan 112. Sealne toru otsas olev tädike aga uurib et mis seis on ja kas nad ikka peavad tulema. Käratasin neile siis et asi on halb ja lubati kiirabi saata. Kui ma nüüd aga rekka poole tagasi läksin, nägin, et rekkamees toimetab midagi auto kallal ja pole tal häda midagi. Mõttest käis läbi, et oleks tark vist lahkuda enne kui kiirabi jõuab.
Ja siis olen mingi seltskonnaga sealsamas lähedal. Rahvas kõik vadistab ja nad on koondunud Marilyn Kerro ümber. Liigun nendega kaasa ja ootan vabamat hetke kui MK vaba on. Lõpuks liigun tema kõrval ja teen juttu:”Sina vist linnakaarti vatama ei pea, lihtsalt lähed?” tegin oma arust nalja. Aga ta ei saanud kohe aru ja ma kordasin küsimust. Vastas siis, et ega jah 
Läksime rahvaga siseruumidesse mingis suuremas hoones. Jälgisin, et kõik asjad mida mina tegin, tegi samal ajal ka MK. Jäin kohe teemat jälgima: mudisin sõrmede vahel mingeid pabereid, tema mudis samamoodi, kõik liigutused olid sarnased ja isegi kui ma paberid prügikasti viskasin, tegi seda ka tema. Lõpuks ütlesin talle, et me teeme kõike sünkroonis. „Tõesti või? Seda ma ei pannud tähelegi, aga on väga huvitav!” Ja siis kutsus ta mu mingis ruumis endale järele, ise ta justkui ronis juba postist üles ja mina ronisin järele. See oli kõrge post ja kaetud mingite õlekõrresarnaste detailidega, nii et väga kindel ei tundunud, aga ma ei saanud ju ka alla jääda Ronimise ajal ütles MK, et ma pole tema maiste aga ta peab ühe asja järele uurima. Eee, okei! Kui üles jõudsin, istus MK juba seal, lootoseasendis. Ta jälgis iga minu liigutust, sest kõik oli siin oluline, kõik asjad loeti ka ette mis mina tegin ja mida see tähendama pidi. Kui haarasin ühest valgest pulgast, tähendas see justkui ’kuldvihmalist lahkuminekut’, teisi asju ma ei mäleta. Lõpus, läbi ähmasema osa ütles MK: „Любимая моя,” aga kellele, selles ma nii kindel ei ole...”
Ärkasin üles, aga et mul kirjapulka ei olnud, mõtlesin unenäo mitu korda detailideni läbi, sest tavaliselt kui kohe tagasi magama jääda, siis heal juhul kui üldse midagi meelde tuleb, niigi läks osa sõnumist kaduma 