Käesolev kirjutis on teine osa samast teemast, esimene osa asub SEAL.
Ühel suvel käisime Erki, Erki vend Ardi, Ardi klassivend ning minu koridorikaaslane Ain ja mina jällegi Veisjärve ääres. Tol korral olime vist kaks ööd. Lisaks muule, oli kaasas kalastusvarustus ja ajakirjad (tolle aja uudiskirjandus: Kolmas Silm, Paradoks B ja Universum). Oli jällegi soe suvi, möllasime ringi ja plaanisime ühel varahommikul roostikku kalale minna.
Kompotipurgid ja konservid, mis kaasas olid, kaevasime pilliroosse liiva sisse vette – seal on jahedam ja asjad ei lähe käest ära. Ajakirjad ja muu kola vedelesid telgis madratsite all ja vahel. Õhtul keerasime kella üles ja panime ta viieks-kuueks äratama. Kell oli meil ikka selline korralik „budilnik,“ millel suured nupud üles keeramiseks taga. Kella panime telgiakna alla peatsisse. Peale õhtust karastavat järvevett keerasime põhku.
Öösel ärkame suure paugu peale. Kõik kargasid sügavast unest üles ja vahtisid ehmatanud nägudega. Äike ja vihmasadu! Mõtlesin et vaataks kella, haaran sellest kinni ja see on telgiakna nööride küljes kinni, endal sihverplaadi alumine osa märg. Kell oli pisut üle kuue, paistis et äratuskell oli helisenud ja telgi aknanööri endale nupu ümber keeranud. Helinat ei kuulnud küll keegi. See selleks, aga miks ta nii märg on? Siis avastasime et järve pind on niipalju tõusnud et meie telk on põhimõtteliselt vee sees! Madratsitest vesi veel kõrgemale polnud tulnud, küll aga tekkide servad olid kõik märjad. Märjad olid ka ajakirjad madratsite all. Erkil oli Puuro Hetki nimelisi pudru tegemise jahupakke, need olid kõik läbi ligunenud. Ei olnud muud kui tuli end üles ajada. Hoovihm taandus ja tõstsime kogu oma elamise muru peale kuivama...
Et veetase oli muutunud ja liiva siledaks uhunud, siis läks meil tükk aega, et leida üles roostikku maetud kompotipurgid ja konservid. Endi arvates nii nutikas idee, aga märgistuse koha pealt läbi mõtlemata 
Varahommikune kalapüük oli mokas, seega tegime selle päeval. Jalutasime pika maa maha ujumisrannast eemale roostikku. Olime rinnust saati vees ja üritasime kala püüda. Ei tulnud sellest midagi head, keegi ei saanud ühtegi kala...
Ain oli huvitav vend. Näiteks kui ta kõhu täis sõi, siis kukkus naeru lõkerdama. Lihtsalt naeris nii et meiegi ei suutnud vastu panna ja naersime kõht kõveras. Ei tea, kas see oli vaba looduse sund või on tal alati nii Kui Ain magama jäi, siis magas nagu surnu. Olime kõik nagu silgud telgis, Erki tõstis enda kõrval Aini käe lihtsalt õhku ja lasi lahti et vaadata kui „surnud“ ta on. Aga käsi langedes pööras, nii et Erki sai sellega paraja paugu piki nina – jälle nalja nabani, Ain aga magas rahus edasi...
Ma nüüd ei mäleta millisel korral järgnev seik oli, aga samasse perioodi ta igatahes jäi. Nimelt järve äärde sõites läks mul poolel teel mopeedi siduritross katki, alumisest otsast, parandada aga polnud millegagi. Tõmbasin siis teise käigu sisse ja jooksin mopeedi käima, sai ühe käiguga hakkama küll. Järve ääres mängisime kulli. Vee sees aga oli mingi suuremat sorti kivi ja ma jooksin varvastega sinna nii kõvasti pihta et parema jala keskmise varba luu oli katki, arvatavasti luu mõra. Aga oli vaja tagasi sõita. Ja jookse sa mopeed käima kui ise oled ühejalgne! Mul käis tuli silmist välja, aga käima ma selle masina jooksin ja enne koduust enam ei peatunud. Hirmus, siiamaani on valu meeles...
