Täna keeran ette poolesajanda lehekülje oma eluaastaraamatus. Lehti võib ju olla palju, aga teksti neil on üsna vähe. Olen oma elu siiani elanud piisavalt tagasihoidlikult, võibolla ehk liigagi tagasihoidlikult, usutavasti siin enam suurt midagi ei muutu 
Samas ei saa öelda, et see läbikäidud tee siiani oleks just kõige sirgem ja tasasem olnud, aga ei saa ka öelda, et seal nüüd väga suuri käänakuid ja tõuse/kuristikke/komistuskive oleks ette tulnud. Paljuski, nagu ka varem olen öelnud, on suuremad ja tähtsamad muudatused elus olnud iseeneslikud, mitte minu ambitsioonide või suuremate panustamiste vili. Mind pigem juhitakse, ja kui olengi üritanud ohjad enda kätte võtta, siis need pole mind eriti kuhugi välja viinud. Ja nii ma siis olen lasknudki asjadel ise minna ja ma pole pidanud eriti pettuma.
Võiks ju siin nüüd mingid suuremad elusündmused välja tuua, aga ei viitsi eriti. Oli plaan need kunagi nö artiklitena oma kodulehel kirja panna, aga pole seda miskipärast teinud. Oleks vist aeg end selles osas kokku võtta. Üldiselt võiks end mitmes mõttes kokku võtta, aga...
Siia võibolla passiks kirjutada milliseid järeldusi ma võiks selle poolesaja aasta kohta teha. Ühes olen kindel – rohkem oleks pidanud olema enesekindlam ja julgem. Enesekindlam enda elu juhtida ja end tõestada. Julgem olla oma valikutes, suhetes, soovides ja mitte peljata häbisse jääda või läbikukkumist karta. Olen olnud ka üsna otsustusvõimetu ja selles osas olen ma seda ka praegu, aga ei oska seda ka kahjuks kuidagi muuta.
Teiselt poolt, analüüsides eelmist lõiku, ei saa ma endale ega oma elu hetkeseisule suurt midagi ette heita. Eks alati tahaks, et oleks veel parem, aga kui olekski parem, siis arvatavasti tahaks veel paremat. Nii et see millegi hea tagaajamine lõpeb alati sellega, et ikka tahaks paremat, ehk et kunagi vist polegi siis hea. Või ei ole nii? Kas siin räägib taas minu otsustusvõimetus?
Aga olgu, viiskümmend aastat on möödas, aga see pole veel kõik 
Teist viite kümmet ma tõenäoliselt vastu ei pea ja ega ei tahagi. Ma isegi ei tea kui palju aastaid võiks veel ees olla kui mulle selline soovi võimalus ette antaks Lapsi võiks ju ära näha kuidas nad oma elu elama hakkavad ja veidi võiks saada ka iseendale elada kui nad kodust lahkuvad. Loodetavasti antakse selleks tervist ja finantsilist võimalust, loomulikult ka häid inimesi minu ümber ja läheduses.
Paneme siinkohal punkti sellele teemale, aga mitte oma eluraamatule Heade kohtumisteni!