Aasta eest sai endale kuidagi viga tehtud, tõenäoliselt jalgpalli mängides palli peale astudes ja nii rebestatud kubeme kõrvalt mingit lihast. Alguses oli pisut valus, vajas pidevat kohendamist. Käisin perearstil, tehti ultraheliuuring. Kuigi uuringu arst ei olnud väga veenev, ta siiski arvas olevat mingi sentimeetrise rebestuse - songa. Ja nii sain ma meestearstile aja.
Mõni aeg hiljem olin juba meestearstil. Luges loo läbi, kobas asja üle ja ütles, et teeme operatsiooni. Nimelt see rebend ise kinni ei kasva ja sinna vahele jäävad soolikad võivad hakata igasugu probleeme tekitama. Kui nii, siis nii. Öeldi, et esimesel aasta poolel midagi juhtuma ei hakka, nii et operatsioon tuleks pigem aasta teises pooles, annavad märku.
Aeg kulus, vahepeal ei teinud song mingit muret, vahepeal veidi andis tunda. Olin juba seda meelt, et kirurgilist sekkumist ei lubagi. Aasta kippus lõppu sõudma kui ma juba arvasin, et operatsiooni teemal ei helistatagi kunagi ja ega ma ka muret ei tunne. Kuid läks nii, et siiski helistati detsembri keskel, öeldi et 28. jaanuar 2025. on vaja verd andma tulla ja kui kõik on korras, siis 30. jaanuar on operatsioon. Kui nii, siis nii, kinnitasin aja ära.
See kuu aega ma siin muudkui vaagisin, et kas ikka on vaja minna. Juba otsisin arsti numbrit, et küsida kui vajalik see asi ikka on või nii, aga kooli perearst rääkis mu kuidagi ära ja otsustasin opist mitte loobuda.
Niisiis, 30. jaanuar, jalutan läbi vihma Maarjamõisasse nii et olen 20 minutit enne üheksat kohal. Liigun registratuuri, mulle antakse sinine mapp ja juhatatakse edasi päevakirurgia osakonda teisel korrusel. Nii kui liftiga üles saan, võetakse mind kohe vastu, täidetakse paberid ja suunatakse juba ootealale. Saan nii palju infot, et üks songalõikus on just laual, olen järgmine. Praegu kirjutades tunnen sedasama hirmu mida siis. Nüüd alles tekib närv sisse ja lollide mõtete tulv segab olemist. Imelik on see, et praegu kirjutades tunnen end isegi hirmununumana – sõrmeotsad läksid nüüd ka niiskeks, justkui elaks kõike uuesti läbi...Panin enne pleedi peale, aga nüüd hakkab siin kirjutades kuidagi väga soe 
Aga OK, püüan ikka edasi kirjutada.
Niisiis, istun ootealal, kell liigub väga aeglaselt. Ootajaid on teisigi, mulle tundub, et olen neist kõige rohkem närvis. Varsti kutsutakse mind protseduuride tuppaja raseeritakse kõhu pealt ning kubeme juurest karvad ära ja suunatakse tagasi istuma. Saan toimkonna omavahelisest jutust aru, et arst läks lõunale ja veidi on veel aega. Ühtepidi tahaks, et kõik oleks juba möödas, teisipidi tahaks, et ma siin üldse olema ei peaks...
Ja siis saabub kirurg. Taas viiakse mind protseduuride tuppa. Kombatakse läbi, et kus song asub, joonistatakse kõhu peale täpid ja jooned ning saan veel natukeseks ootesaali istuda ja raadiost meeleolukaid laule kuulata.
Ma nüüd terminoloogiliselt ei oska öelda mis ruumi mind viidi, aga viskasin voodile pikali, anti termotekk ja tuldi kanüüli paigaldama. Esimene paigaldus läheb nihu, veresoon olla katki läinud. Pisut hoitakse siis survet sel kohal peal ja teine kanüülikatse on veidi kõrgemal. Õnneks teise katsega saime asja korda. Mina, kes ma ei suuda vaadata süsti panekut, kirjutan siin seda ja igasugu pildid jooksevad silme ette, mul on vist praegu vererõhk laes Nonii, mõõtsin, vererõhk 152/107 ja pulss 90, seega tegin väikese puhkuse kirjutamisse...
Igatahes võis see rõhk olla seal sama kõrge, sest aeg ei tahtnud kuidagi edasi minna ja ma ei osanud pikali mitte midagi peale hakata. Kiigutasin ja raputasin end, tegin venitusi ja hoidsin termoteki sees sooja. Vahepeal käidi paari asja uurimas ja siis algas sõit operatsioonisaali.
Sõit iseenesest väga pikk ei olnud, kuigi ma jõudsin mõelda, et maja selles suunas, kuhu liikusime, peaks varsti otsa saama Igatahes sõidutati mind kohale, paluti püsti tullaja opisaali voodile pikali minna. Käed pandi laiali nagu oleks risti löödud, pea oli veidi kõrgemal, nii et sai aknast raagus puid vaadata, mainitigi veel, et vaade on ju kena
Nüüd hakati riburadapidi igasugu andureid külge panema. Mõni neist tõrkus, asetati uuesti. Lõpuks sain aru, et nüüd siis hakkavad magama panema, mul hakkas peas kummitama ДДТ lugu Новое сердце (метель августа) ja selle saatel ma ka unne jäin.
Äkki äratatakse mind üles. Olen intensiivis vist, igatahes unesegane ja ei oska midagi kosta ja ega väga kostagi, jään uuesti magama. Vahepeal veel kas äratatakse või ärkan ise, ei tea, aga ärkvel olla ei suuda... Ja nii mitu korda enne kui mul õnnestub ärkvele jääda, kuigi tegelikult tahaks magada, aga on juba mitu korda küsitud, et äkki läheksime päevatuppa. Võtan end lõpuks kokku ja olen nõus. Palutakse istuli tulla ja siis ümber istuda ratastoolile, kartsin, et üles tõus on kole valus, aga ei olnud häda midagi.
Haiglapersonal on ümberringi lõbus ja jutukas. Suures avaras ruumis on mitu diivanit ja tugitooli, mind viiakse just tugitooli peale istuma. Siin on opi-järgseid tegelasi viis juba enne mind, vahepeal mõni tuleb juurde, mõni läheb ära. Uuritakse, et kas teed või kohvi, valin viimase, tuuakse ka küpsiseid ja kohupiima.
Tarbin kõike väikeste lonksudega. Olemisest nii palju, et kõht on tunda kohe, et turses, aga kuskilt valus ei ole. Samas käib lainetena peale uni. Ja nii ma siis seal vahepeal olen silmad kinni, vahepeal ärkvel Pelgasin, et kui magama jääda, võin ju tugitoolilt alla kukkuda, aga seda ei juhtunud.
Kaua ma seal nüüd istusin, ei tea. Vahepeal võtsin enda kokku ja käisin tualetis. Tahtsin näha, kas pissimisega on sama jama kui kunagi pimesoole opil. Kurbusega pidin tõdema, et jah, on küll. Õnneks ei olnud põis suur, seega ma lootsin, et kui õige aeg käes, ehk hakkab kõik tööle 
Kuna raviarst käis minuga suhtlemas juba intensiivis, siis mina teda siin ootama ei pidanud, nii nagu paljud teised. Vahepeal käidi uurimas, et kas ma soovin veel olla või lahkuda. Eks ma võtsin seal oma aja ikka ära, sest uni, va sunnik, lainetas täiega Aga, siis tuli mõte, et kutsun Kadi haigla juurde ja siis sõidaks temaga koos taksoga koju, teen kõne. Kadi on nõus ja hakkab tulema. See on mul paras aeg haigla riided vahetada oma riiete vastu ja liikuda garderoobi. Saan seal oma asjad kätte ja varsti ongi juba Kadi kohal. Huvitaval kombel on kõndimine väga lihtne. Arvasin, et see võrgu paigaldamine kubeme kõrvale tähendab selles piirkonnas valusid, aga ei ole, vähemalt hetkel, piinab pigem kõht kustkaudu siis operatsioon läbi viidi... Kohe on tulemas liinibuss ja nii ma loobun takso mõttest ja see oli hea mõte, sest bussis on istmed kõrged ja nii hea oli end sinna istuma panna ja hiljem sealt maha saada Ja siis jalutasime Kadiga koju.
Üldiselt on olemine OK, erilisi valusid ei ole. Aga mis muret teeb, on ikka pissimine. Täiesti lootusetu, häda on, aga kui asjale lähed, mitte tunnetki, et hakkaks kuskilt poolt tulema ka Panin siin naerunäo, tegelikult aga olin ise ikka täielikus masenduses. Hilisõhtuni „üritasin”, isegi ChatGPT’lt küsisin abi kuidas olla ja mida teha. Aga siis tundus kuidagi, et kui ma veidi aias jalutaks, ehk siis on mõtted teisemad ja äkki ei blokeeri mõtted siis asja ära. Vahepeal helistab Kaido, ajame veidi juttu ja kurdan oma muretki. Siis aga lõpetame kõne, lendan kuuri taha ja ...... tuleb! Surve on madal, aga tuleb Jagasin oma suurt rõõmu ka lähikondlastega ja võisin tuppa tagasi minna, rahulolu hinges.
Lisan siia veel, et suurem osa valusid oli siiski vaid alakõhus. Tehtud oli kolm auku ja need siis niidiga kinni tõmmatud. Nädal hiljem on olemine juba oluliselt parem ja enamus toimingud ei tee enam valu. Et kõht ei armasta püksivärvleid ja ma koolis ikka püksinööp ja lukk lahti ei istu, pikendasin sinise lehe nii, et terve nädala veel lehel olin.
Otsisin artikli juurde pilti ja avastasin, et nimetuse järgi oli mul siis reiesong