Ma ütlen kohe otse ja ausalt ära, et mina süüa teha ei oska. Nii nagu ma ei oska joonistada, ei valda ma ka söögitegemise kunsti. Ehk siis isegi kui ma köögis toimetan, siis seda mis välja tuleb, ei saa korralikuks söögiks nimetada. No mõelge ise: praekartulid, hakklihakaste, purgisupp, makaronid kalapulkadega... 
No ei ole ju tõsiseltvõetavad toidud Õnneks aga lapsed söövad, ise ka muidugi, ja kõlbab Kajale ka
Tähendab, üldiselt on meie majas söögitegijaks Kaja. Jah, ta oskab teha süüa, aga pahatihti põrkub sellega, et meil on pere neljast liikmest kolm kelle toiduainete nomenklatuur tavainimeselegi jääb üsna kesiseks Seega on pahatihti meie toitudeks analoogsed toidulaadsed söögid mis ma juba üles lugesin... Aga endale ta ikka vahepeal keerab ka selliseid asju kokku mida nimetatakse nimetustega mis mulle mitte midagi ei ütle :P
Kui minu toiduaine nomenklatuur on kesine, siis Kadi oma on veel hullem. Ma vahepeal ei saagi aru millest tema elab. Miia meil mingi aeg sõi küll üsna kõike, aga mingil põhjusel on see pöördunud minu ja Kadi suunas ja ma ei oska põhjust leida. Kas ta üritab mind ja Kadi järele ahvida? Ei tea...
Aga et nüüd enda mainet ka pisut tõsta, siis ahjuliha on selline kraam mida ma mingil põhjusel isegi teha oskan Seda siis nii maitsestamiselt kui ka päris ahjus küpsetamiselt. Viimasel ajal aga oleme seda vähe teinud, kuna ahi on nüüd pisut pisem ja sütt ei pruugi olla piisavalt. Ehk siis ahju tegemisega tuleb väga täpselt arvestada.
Ja laste juurde veel tagasi tulles, siis tegu on, nagu kõigi teistegi lastega, et friikartulid ja kartulikrõpsud oleks nende igapäevane toidulaud. Ehk siis kraam milles pole mitte midagi kasvuks vajalikku ja tervisele kasulikku. Suures alkoholi piiramise hulluses võiks riik tegeleda hoopis laste ja noorte toiduharjumustega...