Esmaspäev. Nädal algab sellega millega ta lõppes: Miia on jätkuvalt haige. Kaja jääb temaga koduseks. Magavad eestoas, öö on pisut rahulikum kui eelmine. Ka hommikul on Miia ise väga rõõmsa olemisega, kuigi üsna soe.
Meie Kadiga aga läheme hommikul liikvele. Pakime endid mõnusasti sisse, kuna väljas on -12 kraadi.
Tööpäev on üksi toimetamine: tööd on, seltskonda ei ole 
Väljasõidud kompenseerivad seda :P Kontoris on külm: 18,3 kraadi. Lõunaks külmuvad sõrmed ära, aga alles siis meenub, et saab ju kondika puhuma panna, nii et peale lõunat oli juba oluliselt hubasem olek.
Kaja käib Miiaga päeva peale arsti juures. Lõuna ajal on Miial üle 38 kraadi ja Kaja üritab seda alla saada, et saaks arstile minna. Õnnestub. Esmane kontroll ei tuvastanud a-grippi, aga võeti ka vereanalüüs, et täpselt kindel olla. Ka kirjutati välja a-gripi rohi mida veel vaatame kunas võtma peab hakkama.
Kajal õhtul taas hambaarstile minek – sel korral võetakse niidid välja ja valu suurt ei tehta. Kadi läheb temaga kaasa. Pärast liiguvad veel poodi ja tagasi tulles Kaja räägib, et Kadi peab kraadima, et on kaks võimalust, kas Kadil on palavik või mingi veider trots. Nimelt ta istus poes lihtsalt maha ja toetus mingi posti vastu, ise väites, et kõik on korras. Ja üldse oli kahtlaselt käitunud. Ja kraadiklaas andis tulemuseks 38 kraadi... Palju õnne! Meil on nüüd mõlemad haiged.
Kadi muidugi juba Miia haigestumise järel oli pisut endast väljas, et tema ei taha haigeks jääda ja Miiast on nii kahju. Vaat et hakkab suisa nutma! Ma siis rääkisin temaga, et ei need asjad nüüd nii hullud ka ole, et suuremad inimesed, ja tema ju juba on pisut suurem, nii haigeks ei jää jms. Nüüd, teada saades, et tal palavik, oli ta taaskord väga õnnetu ja saime teda taaskord pisut veenda/lohutada
Kraadiklaas jamab. Ühe kaenla alt Miial näitab 37, teise alt 38 
Ei tea kas selline asi on ka reaalselt võimalik, või tõesti paneb kraadiklaas pada? Sügavamalt juurdlemata toon õhtu eel apteegist igaks juhuks uue kraadiklaasi.
Õhtul oli selline juhus, et Kadi jäi palavikukurnatusega magama. Magas mõnda aega. Ja kui ärkas, vaatas mulle otsa ja küsis, et miks ma tööle pole läinud
Teisipäev. Öösel ei kuulnud ma midagi. Aga selgub, et lastel olid öösel palavikud kõrged ja Kaja sai kõvasti toimetada. Kui ärkan, liigun vaikselt vannituppa kuhu olen ka kohvi tegemiseks kõik kohale toonud. Käin pesus ja siis selgub, et kõik on üleval ja ma ei pea vannitoas hommikust sööma
Tööle lähen jala. Tööpäev viib mind nii klientide juurde Tartus kui ka Võrus. Jah, Võrus. Seal käin lõpuks ka lõunat söömas Karolina kohvikus. Kutsun sinna ka ühe Joomla-huvilise Aigari kohale - saan pitsa kõrvale ka pisut juttu puhuda. Aga pikka pidu ei ole, lõuna aeg on siiski pool tundi ette nähtud, nii et tuli tagasi Tartusse sõita.
Võrru sõites oli teel lumesadu. Rekkad sõitsid õnneks normaalkiirusel, aga keerutasid samal ajal lumepilve nii üles, et ega peale tagatulede aimamise midagi ei näinud. Teel töllerdas kaks sõjatehnikat vedavat militaar-masinat kah. Esimesest tuli ise mööda saada, teine tõmbas bussitaskusse parkima, aga tee oli libe ja pidama saamine polnud just kõige parem, aga sain hakkama. Tagasitee oli ilma lumesajuta, aga suurte lumevaaludega. Libe oli ka ilma lumeta, seal, kus paistis asfalt välja. Aga samas sai kenasti 90’ga sõita kui just keegi ees ei töllerdanud. Ega möödasõidud selliste lumevaaludega keset teed mugav ei ole, ühe tegin, siis oli pikk ja sirge tee ilma vastutulevate autodeta 
Peale tööd liigun jala Maximasse. Kõnniteed on lumest lahti lükkamata, annab ikka sumbata Aga käin poes ja apteegis ära ning suundun koju.
Päeva peale selgus, et Miial a-grippi ei ole, aga veres on kõrge põletikunäitaja, seega saime antibiootikumid peale. Samas peame andma ka kord päevas pool a-gripi rohu kogust. Ma ei oska isegi arvata mis sellised kogused keemiat väikelapse organismiga lõpuks teha võivad, hirm on suisa mõelda!
Kajal on päev läbi peavalud olnud, nii et ei saa tablettidega valu maha. Ka lihased on tal valu täis. Paistab, et ka tema on nüüd pihta saanud 
Kolmapäev. Täna õnnestus hommikul nii toimetada, et teised üles ei ärganud. Õigemini Kaja oli üleval, kurtis oma peavalusid ja halba enesetunnet.
Väljas on sula, aga plusskraadid üle ühe kraadi eriti ei tõuse. Sõiduteed saavad muidugi üsna märjad ja lobjased olema...
Tööpäev on kiire. Kuigi mul oli vaja õhtuks kaks masinat valmis saada, segasid teised toimetused plaani nii palju ära, et teist ma valmis ei saanud... Õnneks teisega päris nii kiire ka pole. Jaanus on täna meil töölainel, aga järgmised kaks päeva on ta taaskord lennus ja töökohustustest eemal.
Kajal tõuseb päeva peale palavik 39 juurde. Peavalud ja lihasvalud ei taandu. Kadil aga päeva peale palavikku ei ole ja Miial on kerge palavik. Juba võis laste koha pealt arvata, et asjad hakkavad kontrolli alla saama, kui siis Miial õhtul palavik 38,5 peale tõusis. See ei olnud hea märk, lootsime, et antibiootikumid ja a-gripi rohi hoiavad palaviku ka kontrolli all, aga ei, tuli anda ka paratsetamooli küünal... Õudne.
Kajalegi kirjutatakse a-gripi rohi välja. Käin Kvartalis toomas, võtan ka toidupoest mineraalvett ning Omnivast pakikese Hiinast. Nimelt jõudis kohale pisike öölambike mille me tellisime kaks nädalat enne Miia sünnipäeva, lootes, et sünnipäevaks jõuab. Aga ei! Tegelikult oli pakk juba üle kuu aja Eestis, kuskil Omniva pakihunnikus enne kui postkontorisse jõudis Aga hea, et jõudis. Miiale väga meeldib see lambike, ka Kadile meeldib, niiväga meeldib, et ta suisa pisara välja pigistas, et tema seda ei lampi ei saanud...
Neljapäev. Öö Kadiga oli rahulik. Ka eestoas oli rahulik, vähemalt Miia emmet ei tüüdanud, aga haiguse piinad küll...
Unes: Kuskil külateel rippusid kuivanud puuoksa küljes mängukaartid, üks mida ma lähemalt vaatasin, oli ruutu äss. Ei tea kas nüüd läheb hästi või halvasti?
Hommikul ei kuulnud keegi minu üles minekut, üleval olekut ega lahkumist (Y) Läksin taaskord jala tööle, sest autot võib kodustel vaja minna ja ma ei viitsi nii lühikest otsa tipptundides jamada
Täna ja homme pealikku kontoris ei ole, õigemini, teda pole ei lähedal ega kaugel, tema on väga kaugel. Aga tööd on vaat et ülearugi, samas ei midagi sellist mida vaid pealik ise oleks teha saanud, ehk siis tööde rohkus, vähemalt täna, ei sõltunud pealiku äraolekust. Aga kõik mis teha vaja oli, tegin hea meelega. Päevakorrapunkte sai järjest maha, eks neid tuli juurde ikka ka, aga lõppkokkuvõttes igati asjalik päev. 
Kajal on täna nii palju parem, et pea enam ei valuta, aga olemine on nõrk ja halb. Kadil ei paista nagu midagi viga olevat ja Miialgi enam palavik kõrgeks ei läinud. Loodetavasti on lastel nüüd suurem jama möödas ja ehk saab Kajagi paari päevaga oluliselt paremaks. Mis muidugi kohe silma hakkas, lapsed on köhima hakanud ja Miial on paras nohu. Ise aga pean veel vastu.
Kuigi Kadi võiks juba ka värsket õhku hingata, ta minuga poodi ei tule. Lähen siis üksi. Väljas on -9 kraadi ja justkui udu mis lambivalguses suisa ’tuiskab’, umbes nii nagu tohutu põlemise korral valge toss möllaks Ilus vaatepilt! Ja puud lähevad järjest enam härma.
Poes käidud, oleme taas kodusel lainel. Paneme lapsed üles magama ja ise keeran Kadi voodile, läpakas süles, et ajada törts juttu ja kirjutada nädalakokkuvõtet
Reede. Ka tänane öö oli vaikne. Lapsed magasid üleval voodis, mina ühes lastevooditest ja Kaja eestoas. Hommikutegevuste juures keegi üles ei ärganud ja nii sain rahulikult lahkuda.
Hommikuks, arvasin, et saab maru külm ilm olema, sest eile läks külmakraad õhtul kümne ligi ära. Hommik aga vastab mulle 2,7 miinuskraadiga. Mahe ilm, aga pisut suurem tuul.
Hohh! Täna oli töölaual korraga viis masinat! Korraga sai teha neid seetõttu, et nii mitmedki olid poolenisti eelajaloolised ja mõtlesid kaua :P Aga muidu eriti usin päev.
Kroko käib korra läbi. Aga et ta ise on tõbine ja minul kodus on kõik tõbised, siis arvas, et ei ole mõtet hädasid omavahel jagada ja seega ta kohvile ei jäänud.
Kaja käib lastega perearstil. Tal endal tuli palavik taas üles ja hommikul tõusis ka Kadi palavik 38’ni. Seisud on siis sellised, et minul midagi vahepeal piinab, aga hetkel panen veel vastu. Kajal siis kõrge palavik ja seljavalud, andis vereproovi ja nüüd ootame vastuseid. Miial õnneks kõrvad ei puneta, palavik pole eilsest saati enam kerkinud, aga jälgimise all on ikka ja oma rohud peab lõpuni võtma. Kadi, kes justkui nädala alguses midagi kergemalt põdes, on hommikust saati kõrge palavikuga ja andis vereproovi, ootame nüüd vastust... Sellised lood, ei midagi rõõmsat vastu nädalavahetust!
Aga muidu on 1. veebruar – minu sünnipäevakuu! 22 päeva selleni, et saada 44. Hirmus! See on ju kuus aastat poolesaja aastani! Kui mina poolsada saan, on Kadi kõrges puberteedis, ehk 14 ja Miia juba suur maailmakodanik, ehk 10. Laste koha pealt tore, aga enda seisukohast... Ehh, elame edasi!
Laupäev. Ärkan enne seitset – põis murrab. Peale seda läks kaua enne kui suutsin taas uinuda. Miia ärkas üheksast, siis läksimegi üles. Teine tuba oli ka veel voodis, kuigi nemad seal jutustasid juba oluliselt varem.
Täna nägin emmet ja Miiat unes. Üldiselt kui ma Kaja unes näen, siis lastega on üsna nigel. Igatahes olime Lõvel ja nautisime kenal suvepäeval reaktiivlennuki madallendu.
Kadil oli öösel palavik ja õhtul kiskus selle taas üles. Miial on suur nohu, emmel lihtsalt kehva olemine ja minul mitte midagi.
Täna ja homme on sulailmad. Naabrimehega avastame hommikul maja eest lahtist lund lükates, et veerennid on jääd täis ja vesi läheb maia seina ja laudise vahele. Lõpuks toob Aivar töölt tõstuki ja saame pea paar tundi maa ja taeva vahel räästa all jääd raguda.
Üldiselt läksin hommikul välja ahjupuid tooma, aga jääteemad segasid vahele. Nüüd siis sai ka puudega tegeletud ja oli aeg lõunasöögiks. Kadil oli soov purgi makaronide järele hakklihaga. Lootes, et ta haigena üldse midagi sööb, läksime Miiaga poodi neid tooma.
Miiaga kahekesi on mõnus poes käia. Laps on leplikum ja rahulikum, kellelegi esineda pole vaja ja konkurentsi ei ole. Ostukorv saab parajalt suur, aga et oleme autoga, pole see mingi vaev
Kõhud täis söödud tuleb minul uni peale ja keeran pikali. Magada küll eriti ei lasta, aga puhata saab ikka.
Lõpuks mängime Miiaga täringumänge, aga see on tüütu, kuna Miiat reeglid ja käimise vajalikkus üldse ei huvita. Ja mida kauem mängida, seda kaugemale tema täring lendama hakkab :P
Täna teen kaks pitsi viina pipraga, profülaktika mõttes. Äkki on kasulik. Ja sauna saan ka minna, teised ju veel põevad, neile seda luksust ei ole.
Meie igasugune õhtune plaanimajandus on täiesti laiali. Voodisse saame lapsed heal juhul kümnest. Aga pole midagi teha, haigete lastega ongi asjad teisemad ja järgmisel hommikul ärkamiseks kellaaega ees ei ole.
Õhtul vaatasime muude toimetuste kõrvale Eesti Laulu. Ma muud ei kommenteeri kui et heli oli kui plekkpurgist. Korraldajad väidavad, et neil oli kõik puhas ja hea, aga tõsiselt, ma olen sellises ruumis enne ka kontserdil käinud ja see oli puhas plekkpurgi originaal mis telest meile kohale jõudis, rääkigu nad mis tahavad.
Pühapäev. Öö oli nagu oli. Mina magasin normaalselt, Miia magas normaalselt, Kadi väga hästi magada ei saanud ja emme ei maganud üldse. Kadi palavik ei taha alla minna ja emme näeb terve öö sellega kurja vaeva.
Öö oli unenägusid täis. Küll ma sõitsin rongiga ja küll jassisin mingite venelastega ja küll ma olin mingis kahtlase riietusega linnaosas... Ja Miia käratas midagi vihaselt läbi une, ärkasin selle peale üles, aga ei suutnud meenutada mida ta seal kärkis
Hommiku teeme sportliku Kadi jääb tuppa põdema ja ülejäänud liigume õue. Väljas on sula ja lund on juurde sadanud – läheme lükkame tänava lahti. Igati mõnus liigutamine.
Lõunaks tahab Kadi Lõunakeskuse kotlette. Okei, toome, mis seal siis ära ei ole, peaasi et süüakse! Hüppame Miiaga autosse, see käivitamisel ainult tiksub – aku tühi. Õpin oma autol esmakordselt aku maha võtmist. Paras nikerdamine, aga välja mõtlen kuidas see asi käib Hakkan uurima uue ostmise võimalusi, Kaido on nõus appi tulema uue aku soetamises, aga Robi tõmbab teema maha – homme ostame. Nüüd pean korraks aku peale tagasi nikerdama, et auto uksed lukku saada
Kuna kotlette ei saanud tuua, käin jala poes ja toon hakkliha, et teeme kartuleid ja hakklihakastet, seda söövad lapsed tavaliselt hea meeelega. Miia sööb kõik ära, Kadi aga ähib ja puhib ja seletab et maitset söögil ei ole ja halb on olla. Viskab voodile tagasi telekat vaatama. Samas on palavik tal 37,7, et nagu väga kõrge ei ole... Igatahes pikali viskab ka Kaja, tema unevõlg läheb muidu koletult suureks. Oleks isegi tahtnud pisut põõnata, aga tegelesin hoopis Miiaga ja toimetasin muid tegemisi teha, seega ei jõudnud.
Õhtusse mahub veel liikumisi: lähen laste soovil tipa-tapa tanklasse hot-dogide järele. No kui on lootus, et nad need ka ära söövad, siis miks mitte tuua. Ja kõik läheb kenasti: hot-dogid saavad toodud ja lapsed söövad (Y)