Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Tekkis mitu mõtet mida puhkuse ajal teha. Üks mõte oli Kauksi rannas telkida, teine mõte oli Lätis ühes mõisas ööbida. Et rahaline külg on praegu kriitilisema järelvalve all, siis otsustasime telkimise kasuks. Pealegi ilmad soodustasid just väljas olemist ja veemõnude nautimist. Mõisahoone juures aga veekogu pole ja ööbimistoad on katusealused ja ilma konditsioneerita...
Pool hommikut panime asju kokku: lapsele vajalik kraam, telkimiseks vajalik kraam ja toidusedel. Enne ühte asusime teele.
Kuna Kadi jäi magama, siis teel sinna me peatusi ei teinud. Sõitsime otse telklaagrisse, valisime koha ja panime telgi üles. Et pisutki päikest saada, ronisime kohe randa
Kadi läks rannas suisa pööraseks. Ta vist ütles miljon korda sõna „vesi“. Mängis ämbrikese, kastekannu, kühvlikeste ja palliga veepiiri peal. Kaja viskas end pikali päikest võtma, mina aga hoidsin lapsel silma peal - kõik ju teavad, et mulle päikest võtta ei meeldi
Vahepeal Kadi suisa värises, aga kui teda veest eemale soojenema tahtsin viia, siis said pahandada ka need, kes asjasse üldse ei puutunud Aga ma ei andnud järele, viisin ta veest puude piirini ja tema siis jalutas vee äärde tagasi, selle ajaga sai piisavalt sooja, liiv oli ju suisa tuline.
Mingi hetk viisin lapse päris vette. Ega ta seda väga ei tahtnud, aga kui teda vee kohal üles hüpitama hakkasin, nii et ta alla tulles vette plartsatas, siis seda oleks ta vist mitu tundi nautinud kui papa seda vaid teinud oleks! Nõudmistel „opaa-opaa“ ja „vesi-vesi“ ei paistnud enam lõppu tulevat. Kole ära väsitas see hüpitamine ja lollitamine. Lõpuks võtsime emmega asjad kokku ja läksime telklaagrisse tagasi, tänaseks rannast küll.
Et kell polnud veel palju, mõtlesime ka väljasõidu teha. Sõistsime Vasknarva. Vaatasime seal väljastpoolt kloostrit ja üritasime leida linnuse müüre, mis mõned aastad tagasi siin käies leidmata jäid. Need oleks leidmata jäänud ka seekord kui Kaja poleks märganud, et mingid müürid on kohe majaderivi taga. No sellist kohta poleks ma neile kunagi arvanud Igatahes nüüd on nad nähtud (Kunagised 2005 a. Vasknarva pildid SEAL ja teema SEAL).
Tagasi telklaagrisse jõudsime lapse õhtusöögi ajaks. Kinnitasime keha, lasime lapsel telkla alal ringi patseerida ja vaatasime teiste toimetusi. Magama keerasime siis kui hämarduma hakkas.
Öö, arvasime, tuleb kohutav. Ühelt poolt arvasime, et laps nutab palju ja teiselt poolt kartsime, et alati leidub mõni loll kes teistel magada ei lase. Huvitaval kombel jäime kõik kiiresti magama...
Esimene ärkamine oli pisut enne ühte. Naabrid vist rääkisid liiga kõvasti, igatahes olime Kajaga mõlemad üleval, laps aga magas rahulikult. Mõni aeg hiljem vaikisid ka naabrid. Teine ärkamine oli juba koidu ajal. Mingid varesed lasid ringi, kraaksusid ja pusitasid vist prügikotte. Igatahes õnnestus taas magama jääda. Kolmas ärkamine oli vastu hommikut, Kadi hakkas nutma ja võtsime ta endi vahele, et nutujoru kiiremini rahuneks ja kõik saaksid edasi magada. Saidki.
Hommik algas loomulikult söögiga. Edasi panime enamuse asjadest kokku ja maandusime taas randa.
Keegi oli randa veepiiri lähedusse suurema augu kaevanud, panin Kadi sinna sisse ja tassisin selle ämbrikesega vett täis. Nii oli palju mugavam lapsel silma peal hoida Hiljem ta muidugi sellega enam ei rahuldunud, vaid tahtis ikka vette ronida, lubasin. Täna me rannas enam nii pikalt ei peesitanud, koblakas saabus kiiremini Vesi oli küll õhtuga võrreldes jahedam, aga käisin ikka veel ujumas ka korra ära. Nii saigi Kauksis olemisele lõpp tehtud, tundus, et kõik osapooled jäid rahule
Teel külastasime Lohusuu järveäärset õigeusu kirikut (väljastpoolt ainult) ja mingis kohas ostsime kodu mõned suitsukalad. Sellega sai me seiklus punkti. Pildikesi reisist näeb SEALT.