Erinevad isiklikud reisikirjeldused

Neljapäev. Totaalne plaanivabadus. Mõtleme et võiks sõita paarkümmend kilomeetrit kuni raudteejaamani ja siis rongiga Tamperesse. Uurin rongiaegu ja pileteid ja tuleb välja et rongisõit on kole kallis. Autol aga kardan et rattalaager võib alt vedada ja ei tahaks ikka nii pikka sõitu ette võtta. Ja nii me siis mõtleme ja arutleme ja planeerime erinevaid variante. Kell ka läheb kiiruga edasi...
Lõpuks suudame otsustada: läheme Porvoo linna vaatama, pidada olema ilus ja vanaaegne. Sõidame üle Hyvinkää Mänsälä peale. Siin on eemalt näha uhket kirikut ja otsustame selle üle vaadata.
Kiriku juures aga kogunes rahvas, paistis et matused. Sellep me kirikusse sisse ei roninud, tegime selle juures mõned pildid ja sõitsime edasi Porvoo peale.
Porvoo on tõesti päris huvitav linnake. Esimese hurraaga sõidame ühe ostukeskuse parklasse ja üritan kohalikega vahetada paberraha müntideks et saaks parkimise eest tasuda. Inimesed vaatavad küll väga umbusklikult aga lõpuks üks vanapaar vahetab ja saame oma parkimispileti.
Otsime üles infopunkti kust saame vanalinna jalutuskaarti. Ja nii me siis selle kaarti järgi teemegi vanalinnas ringi. Majad on siin huvitavad, enamasti puust ja madalad. Raehoone on kivist, aga samamoodi madal nii et jätab mängumaja tunde. Et ilm on soe ja päikeseline siis väga suurt ringi (plaanil on võimalik mitu ringi teha) me ei tee. Põhimõtteliselt lõpetame kirikuga mäe otsas, muuseas see on õigetes mõõtudes Et kõht on tühi, otsime mõnd söögikohta. Kõik on kallis, vähemalt eestlasele küll. Leiame ühe Kotipizza söögikoha ja tellime endile pitsad. Väga hea oli
Paistis et meie parkimisaeg hakkab läbi saama, otsustasime minna auto juurde ja vaadata marsruuti mis viiks meid ka mere äärde. Mõeldud tehtud.
Võtame suuna Voolahti peale. Sõidame ja sõidame, kaarti järgi peaks merd näha olema meie aga seda ei näe. Lõpiks jõudsime Sondby'sse ja avastame et ei keeranud lihtsalt õigel ajal õigest kohast ära ja peame nüüd paraja maa tagasi sõitma. Aega meil oli seega see vigur meist kedagi ei häirinud.
Lõpuks jõudsime ka Voolahti. Pisike kohake, justkui polekski siin elu. Sõitsime edasi sinnani kus praam viib autod saarele. Kuskilt ei leidnud kas see on tasuline või mitte ja ega me väga sinna saarele ei kippunud ka. Vahtisime pisut ringi ja hakkasime Porvoo poole tagasi liikuma.
Porvoos aga sõitsime seekord tasuta parklasse ja hjakkasime tasuta WCd otsima. Parkla lähedusse jäi ujula, kõndisime aga sisse, avastasime miski baarikese ja sealt juba WC, ei me hakanud kelleltki midagi küsima, käisime lihtsalt ära ja tegime sealt tuult. Meie missioon sai lahenduse
Porvoost välja sõites oli tipptund. Autod liikusid teosammul nagu esmaspäeval sadamas. Et me lihtsalt kiirteedpidi tagasi sõita ei tahtnud siis kaarti järgi vaatasime alternatiivse tee. Sõitsime marsruudil: Pornainen, Halkiankoski, Kellokoski, Jokela, Röykkä. Jäime selle reisiosaga väga rahule. Ilus ja maaliline maastik koos oma tõusude ja langustega, mägede ja järvedega. Lummav.
Kuskil tegime peatuse kus vaatasime koske. Sellele oli vist ka pisike hüdroelektri jaam külge poogitud.
Kuskil käisime veel maakiviplokkidest ehitatud kirikut vaatamas. Päris uhke oli teine. Tekkis küsimus et kui palju ta kaalub. Kiriku ümber oli surnuaed ja seal oli mingi installatsioon kiriku jaoks lõigatud kividest. Surnuaias askeldas üks uduvana mutike kes väikse labidaga kaevas, ma veel Kajale naersin et näe, välja kaevas enda
Enne Röykkät tegime metsa all ka kiire õhtusöögi. Meil oli ju igasugu söögikraami hunnikuga kaasas, pidime ju ikkagi telkima ja nii Õhtusse mahtus ka jalutuskäik alevi peal. Soomes on igas metsatukas sada maja, eemalt ei saa arugi kuna kõrghaljastust üritatakse maksimaalselt alles jätta, tublid.