Esmaspäev. Nägin täna unes, et olin kuskil keldris ja seal oli telekas kust vaatas mulle suurelt otsa kübaraga härrasmees keda ma olen alati pidanud UFO’ks, hirm oli naha vahel, aga samas olin ma üliõnnelik, et teda üle aastakümnete taas nägin, väga veider tunne oli! See kübaraga UFO on tõesti mul ka varasemalt unes külas käinud, alati olen tema juuresolekul tundnud hirmu ja suisa tardunud, aga ta on kuidagi omaks saanud 
Nädal algab soojakraadide ja vihmaga. Kui teised liiguvad tööpostidele, siis Kaja jääb koju tervist parandama.
Tööpäev on suuremalt jaolt arvuti taga. Igasugu ülesandeid liigub ja kodulehegagi saab mitmeti toimetatud. Muidu nagu küllaltki rahulik päev, suuri võnkeid tööasjades ei ole.
Üks toakaaslane parkis auto tänava äärde, parkimispiletiga. Aga meie aknast nägime kuidas talle ikka midagi kojamehe vahele pandi. Käis siis omanik paberil järel ja teade oli selle kohta, et auto ei olnud täpselt parkimisjoonte vahel, tegi ise ka pildi, oli tõesti 20 cm tagaosa piirdejoonest üle, aga see oli seetõttu, et enne teda eespool oli ka üks niimoodi parkinud... Jabur, aga tõsi, hea et trahvi ei tehtud.
Teisipäev. Juba eile vaatasin, et võiks rattaga kooli sõita, täna on aga päeval liikumisi, nii et täna teeme selle nalja Miiaga ära
Kaks õpetajat tulevad kohe hommikul – nad on telefoni koju unustanud, aga ilma telefoni või ID-kaardita Stuudiumisse sisse ei logi. Tegelikult oleks ka endal mobiil koju laadima ununenud kui Kaja poleks tähelepanu pööranud 
Täna on mul vereproovide aeg Maarjamõisas mis on vajalik enne ülehomset operatsiooni. Sõidan rattaga sinna, aga hirmsasti kallab, ja kui kohale jõuan, olen parajalt märg. Asjad haiglas sujuvad kiiresti ja varsti olen tagasiteel. Ilm pole muutunud, ajan niisked riided selga ja sõidan kooli. Nüüd olen küll läbimärg...
Ennelõunal käin rattaga kodus, tagasi tulen tööle autoga.PEI-DE-TUD
Õhtul on hoolekogu. Teeme direktoriga lingi, aga sellega läheme veidi alt, sest teeme kooli konto alt ja sinna ei saa võõrad ligi. Aga teen kiirelt uue, saan asja jooksma ja võin lahkuda
Kuna neljapäeval on songa operatsioon, siis sealt edasi on alkoholiga mõneks ajaks täielik nullseis. Täna aga isutab ja mul ootab üks õlle juba pikemat aega külmkapis, nii et lahendan selle ära
Postimehest leiame uudise mis kajastab veidi meie laupäeva õhtut.
Kolmapäev. Magasin öösel kui nott, nii et hommikul on suisa raske olla. Miia köhib kuidagi palju ja seda juba viimased päevad, jätame ta täna koju, emmele seltsi. Ise aga liigun täna autoga tööle, et käia läbi päeva peale ka Puiestee õppehoonest.
Päev läheb kiiresti käima mitmete toimetuste saatel. Siis aga hakkavad silmad valutama ja pea on tuim otsas. Loodan, et nüüd mingi tõbi kallale ei tule – homme ju vaja operatsioonil ära käia.
Teen kiiremad asjad valmis ja planeerin Puiesteel käiku. Sõidan enne Aardla tanklast läbi, ostan ära gaasiballooni, siis liigun Annelinna, et osta ka gaasipliit ballooni otsa ja suundungi Puiesteele. Siin on mitmed toimetused printeritega ja arvutitehnika ümbertõstmiste osas.
Pealelõunal jõuan Tõnissoni tagasi. Täna on mingi kahtlane peavalu ikka, läheb tablett alla, muidu vist ikka paremaks ei lähe. Lootsin, et kui Puiesteel nö tuulutamas käia, et see viib ehk peavalu jama eemale, aga ei ühti...
Lapsed nõuavad õhtuks pitsat. Et olen autoga tööl, siis tellin Campionest pitsa ära ja hakkan liikuma. Parkisin ma aga kooli üle tee aeda kus on sisuliselt porimülgas. Teised kaks autot olid lahkunud, õnneks, sest ma seal ukerdasin ikka pikka aega enne kui mülkast välja sain! Suur auto, hoopis teistmoodi käitub ja sellistes oludes just mitte hästi, õnneks sain ikka minema.
Homse operatsiooni mõtted ei lase rahulikult olla. Käime emmega jalutamas, aga suurt ringi ei tee.
Neljapäev. Üks jube päev Tulen tavapäraselt üles ja hakkan valmistuma. Miia köksib veel palju ja jääb ka täna koju, Kadi saab kenasti kooli, mina aga liigun Maarjamõisa haiglasse ja sellest on omaette teema SIIN.
Operatsioon selja taga, olen kodus, kõik funktsioonid töötavad taas. Tableti mõju on kõva, kuskil valusid ei ole, vaid kõht on turses ja pakitseb. Või noh, veidi valu on, aga seda just vasakul pool küljel, seal kus magu asuma peaks.
Kaja käib kaaskonnaga jalutamas ja siis vaatame Eesti Muusikaauhindade saadet. Leian sealt uue väljendi: Mulla Madis – see siis tähendab hr Surma isiklikult. 
Reede. Magame Kajaga jupikaupa. Mul jääb selg kohati nii valusaks nagu oleks tulekerad kuskil seljas. Õnneks saabub hommik. Keeran pool klaasi õunamahla sisse ja see oli viga – kõht läheb gaasi täis! Niikuinii on kõik turses, gaasid annavad seda toredust vaid juurde... Sellest siis ka kõht veidi valutab ning punnitada on valus, ka naerda on valus... Mingi imelik punkt tekib rinnakorvi alla paremale, pikali olles annab väga tunda, justkui oleks õhku täis, ja see punkt mõjub naermisele eriti valulikult...
Hommikus on üks pisike kahetunnine müügitarkvara veebikoolitus. Vaatasin kohe huviga, see oli hea mõtete eemale viija ja aeg ka kulus. Eks see taastumine ongi ju üks suur aja kulutamine, ei midagi muud...
Aga ülejäänud päev vahepeal magan, vedelen, uimerdan, kõht vaikselt piinab ja pakitseb. Hilisõhtul teeb Kaja jalutuskäigu ja seob selle apteegiga, saab mulle Espumisani ja homseks plaastrivahetuseks uued plaastrid. Enne magama keeramist püüan vedi tegus olla, sest tean juba, et nii kui pikali viskan, on selg valu täis, et äkki liigutamine aitab. Seega masseerin end nii kuidas saan ja lõpuks pesen ka nõud. Siis juba vooderdan voodit, et diivani konarused tunda ei annaks, aga üldiselt ase sellest palju paremaks ei muutunud...
Laupäev. Voodi sai küll mugavam kui muidu, aga tulivalusad süvalihased on ikka tõsiasi. Jalutasin mingi viie ajal elamises ringi, teised magasid. Lõpuks keerasin voodisse jalad pea poole – vähemalt oli teine olemine, aga mitte oluliselt parem. Vean niimoodi kaheksani välja, vahepeal sain isegi vasakul küljel magada...
Aga üldiselt on ikka kõik nigel, oled pikali või püsti või istuli, igatepidi on omad vaevused. Otsustame hommikul dušši all käia, Kaja on esimene. Mina samal ajal üritan kõhu pealt plaastrid ära võtta, see on hirmus töö, olen üleni higine, aga see on kleepsude maha võtmiseks isegi kasulik. Aga noh, samas käsi väriseb ja tegevus on õõva tekitav. Õnneks on haavad väga korralikult kokku seotud ja plaastrid ei ole kuidagi haavast tulnud verenatukese küljes kinni. Nii et läks hästi. Käin ka dušši all ära. 
Lasin Kajal eile suuri plaastreid tuua, aga näen, et nii suuri pole ikka uuesti peale vaja. Põhihaavale saab suurem lapike, teistele kahele augule panen pisikese plaastri. Tehtud!
Niipalju uudist, et kangem kraam käib ka kenasti läbi Pole selles osas tualetti paar päeva asja olnud, nüüd siis oli, toimib :P
Ema tuleb Tartusse. Aluses oli plaan, et ka Õnne tuleb, aga tal tulid teised teod peale. Ema räägib, et Tõrvas sadas laia valget, aga märga lund, aga Pikasillast siiapoole pole midagi. Ja Tartuni see lumi ei jõuagi, päeva teises pooles läheb kraad alla nulli.
Ema on meile toredaks vahepalaks – päevas vähemalt midagi uut Pealegi on tal kaasas kotletimaterjal ja teeb meile mõnusa lõunaöögi. Imeline! Hiljem mängime ka lauamängu ja siis läheb ema I' juurde edasi.
Käin ka veidi õue peal, viin ära pakendikoti ja toidujäätmed. Aga väljas hakkab jahe ja tekivad külmavapped, aga kõht selliseid kokkutõmbeid üldse ei taha, väga valus on. Niisamuti ei saanud Võimalik Vaid Tik-Tokis saadet vaadata, sest naerupahvakas mõjutab samamoodi kõhulihaseid... :P
Ja ülejäänud päev on nigel, kõhuvalud ja ebamugav olek. Mängime ajaviiteks kaarte ja Scrabble’t. Siis aga otsustan, et teeme magamise ringi, lapsed ajavad Miia madratsi alla ja panevad selle ette tuppa põrandale – sellest saab mu uus magamisase. Madalavõitu ta põrandal on, aga kui see aitab mugavamalt magada, siis saame ehk hakkama.
Õhtul vaatame lõbusat ja veidi filmistaare pilkavat filmi Wilde'i Pulm (The Wilde Wedding, 2017). Päris lõbus meelelahutus siia haige olemise vahele.
Pühapäev. Täna oli öö veidi parem – sileda madratsi peal oli magada mugavam. Aga no ma ei tee veel ühe öö järgi järeldusi :P Samas aga ärkan peavaluga, viimased kolm tundi sai magatud istuvas asendis...
Ma hetkel ei suuda meenutada, kas unes kunagi lõhnasid olen tundnud, aga täna oli see kindlasti olemas Nimelt sõitsin perega kuskile linnalähedale mäe peale kus olid sügisese muru peal suured lumekoormad ja seal lõhnas kuivanud viljakõrte järgi, väga intensiivne lõhn, samas meeldiv
Ema on linnas I' juures ja kui Miia mõtleb, et kas ta linna võib minna, pakun talle, et helistagi vanaemale ja uurigu mis nemad teevad. Lõpebki asi sellega, et ta jalutab I' juurde ja sealt juba lähevad siis koos Lõunakeskusesse. Kadi nendega kaasa minna ei taha, tema käib mingi hetk sõbrannaga all linnas.
Meie Kajaga oleme kodused. Üritan hommikul teha kõike piisavalt rahulikult ja tavapäraselt. Aga vist ei olnud kõige parem mõte, peaks ikka veel end rohkem hoidma. Põhilaksu andis see, kui Kadiga Prismas käisime. Nimelt autoroolis on pea iga liigutusega kaasatud ka kõhulihased, aga seal mul ju need operatsiooniaugud just on... Ka poes, suurt ostukorvi liigutades mängivad kõhulihased tõugetele kaasa. Mnjah, oli loll mõte poes käia, aga no polnud seal enam midagi teha. Tagasiteel võtame ka Miia I' juurest peale.
Ja siis on kodus taas rahuaeg. Püüan end hoida ja mitte suurt midagi teha. Vahepeal käib Kaido külas, muidu aga rahulik õhtu.