Erinevad isiklikud reisikirjeldused

Pühapäev. Hommik saabus ja õhtu-öised probleemid said läbi arutatud. Otsustasime reisiga jätkata. Sõime hommikust, paneme asjad kokku ja teele! Teel Gulbenesse külastan Stameriena mõisahoonet kus olen varem käinud ja mis mulle tõsiselt meeldib. Tegelikult tulin siia selleks et seda ka Kaja näeks, aga ta ei viitsinud jalutama tulla, pealegi laps autos magas. Mina tegin hoonele ringi peale.
Mõisa lähedal on järve ääres väga ilus õigeusu kirik. Ka selle juurest sõitsime läbi. Väga maaliline ja ilus vaatepilt.
Gulbene. Kuigi GPS ajas meid tontsedateab kuhu, leidsime väikese ekslemise ja teeküsimise peale üles järjekordse vajaliku koha: Gulbene kitsarööpmelise raudtee muuseumi. Üldjoontes on lätlastel kohtade viitade ja märkimisega suuri probleeme, peaksid meile sellealasele koolitusele tulema
Raudteemuuseumis näidati meile auruveduri rekonstrueerimist, mõnda töötavat vedurit, räägiti pisut ajaloost ja sõita saime mööda raudteed miski vidinaga mille nime ma ei tea. Selle vidina juures pidime tegema ka vajaliku pildi. Ah jaa, näidati ka Pätsi aegset eravagunit. Muidu nagu tavaline kupeevagun, aga ühes otsas on suuremat sorti kabinet lippude, trükimasina, konverentsilaua ja sots-raamatutega. Kupeedes tekkis kerge äratundmisrõõm, kunagi sai ju sellisega Valgast Valgevenesse käidud
Kindlasti tuleks siin ära märkida muuseumi WC. Siin on veel säilinud nõukaaegsed „potid“ kus pmst kükitad maha ja sihid oma kraami auku. Kuigi potti kui sellist ei ole, on sel siiski vee peale tõmbamise võimalus olemas. Tõsine ajastu saavutus, sellised olid ka Valga raudteejaamas vanasti Peale WC'd käisin veel muuseumi giidi juures ja ütlesin et nad mitte kunagi ei vahetaks neid europeldikute vastu välja. Kui muuseum, siis olgu juba muuseum täie raha eest!
Kuigi hirmsasti oleks tahtnud, ei saanud me rongiga sõitma minna. Aga kunagi ma teen selle triki kindlasti ära! Rohkem rahvast võiks ka olla kui üks pere, siis on lõbusam ja toredam. Kes on käpp?
Muuseum selja taga, käisime poes ja ostsime süüa. Sõime aga Gulbene mõisapargis. Tegime siin suisa pikniku, mõnus oli.
Algne plaan ringiga mööda asfaldit Rezekne peale sõita muutub pisut lühemaks teekonnaks mööda kruusateed. Ega siin Lätis ei ole vahet kas sõidad mööda künklikku asfaldit või kruusateedpidi... Kruusateed aga polnudki eriti pikalt. Siin tehti teetöid ja enamus sellest oli ka meie mõistes ideaalne asfalttee! Suisa lust oli sõita!
Poolel teel tuli põigata ette märatud kohta: vanade muusikariistade parandusse Gaigalavas. Oli teada et sinna sattudes on vaja ette helistada kuna inimest pidevalt koha peal ei ole. Sihtkohta põikamisega aga tekkis probleeme. Nimelt ei ühtegi silti kus asi asub. No me oma peaga sõitlesime ühele ja teisele poole, siis leidsin kohaliku ja küsisin. Aega läks aga leidsime koha üles. Kahjuks oli töökoda kinni. Uksel suur number, helistan, aga saan miski lätikeelse blää-blää osaliseks. Tundub et telefon ei ole sisse lülitatud. Kahju, see oli just koht mis mind oleks huvitanud. Egas midagi, saba sorgus hakkame Preili poole sõitma.
GPS tahab meid igatepidi otse juhendada aga meie ei taha tema järgi minna. Režekne ümbersõidul keerame teelt maha mingisse hobusekasvatusse kus üritame lapsele süüa anda. No ei söö ja kõik! Vähemalt saan lapsele hobust tutvustada ja see meeldin talle väga, eriti siis kui hobune heinarullist kuiva heina krabas ja krõmpsutades mälus.
Preili. Preili on tegelikult nagu mingi väike hajuküla Majad on kõik madalad ja kesklinn on kummaliselt lage. Meie üllatus on suur kui jõuame Preilis külalistemaja juurde.
Pie Plica (Plica juures). Meid võtab vastu uhke hooviga ilus maja. Majast astub välja hallipäine ja hallihabemene lühike, tundub et juudist, vana mees. Ajab käe pikalt välja ja ütleb vene keeles: „Tere tulemast Jüri!“ Taat juhatab meid kenasti majja ja on abis ka asjade tassimisel. Siinse külalistemaja toad on kõik katusealused, akendega katuse peale. Tuba on suur ja avar, jääme igati rahule. Üks ainus suur probleem oli: voodikarkass nagises ja ragises iga pisimagi liigutuse peale!
Kõhud olid tühjad, seega otsustasime mõne pubi leida. Kesklinna jalutasime läbi – ei ole siin ühtegi kohta. Ühe kohaliku käestki küsisime, see suunas meid küll, aga too asi oli kinni. Ega jäänud muud üle kui poest läbi käia ja söögipoolist otsida. Et juba linna peal olime ja kell palju ei olnud, siis mõtlesime et käime läbi siinsest kohustuslikust kohast. Puhusime GPSile elu sisse ja see suunas meid peaaegu õigesse kohta.
Nukkude kuningriik. Olime küll õige tänava peal, aga kuningriik on tänavalt pisut eemal ja viidad sinna on arusaamatus keeles ja kehvasti märgitud. Igatahes näeme eemal mingit plankaeda mille suunas mingi viit näitab, otsustame järele kaeda. Näed, ongi õige koht.
Jalutame aiast sisse. Aia ühes servas on lossimaketid ja õuel patseerib kümmekond inimest kes on uhketes vanaaegsetes kleitides ja teevad üksteisest pilte. Astuma majakesse sisse. Meile tehakse kiire tuur olemasolevate nukkude kohta ja räägitakse ka nende loojast. Edasi juba patseerime ise ja teeme ka hunniku pilte. Nukud vaadatud, vaatame uhkeis rõivais inimesi, teeme ka nendest paar pilti, anname ühele Kadigi sülle. Vahva!
PS neid kleite saab seal laenutada ja siis pilte ise teha. Meie seda ei teadnud ja sellest meile ka midagi ei räägitud, selle avastas Kaja alles kodus kui netist teemat uuris. Kaja oleks väga tahtnud neid kleite seal proovida
Kuningriigi kohta veel nii palju et kõik need kleidid ja nukud teeb üks inimene. Ja võib öelda et tal on silma ja kätt! Nukke saab tellida ka oma näoga, teeb suisa pildi järgi, kolme päevaga. Neid nukke seal on üle kolmesaja, nagu kleitegi, nii et on mida vaadata ja proovida.
Peale kuningriiki jalutasime arvatavasti linnavalitsuse hoone väljakule. Siin istus toolidel päikest nautides mitmeid pensionäre, niiöelda liitusime nendega. Sõime kõhud täis ja mõtlesime mis edasi teha.
Eemale jäi park, tundusid sellised suured ja vanad puud, nagu mõisapark oleks. Võõrastemajas oli seintel mitmeid pilte lossist ja muudest müüridest, seega otsustasime selle pargi järele uurida. Ja nii oligi. Kõigepealt leidsime mingid uhked müürid tiigikeste kaldalt ja edasi minnes leidsime ka pisut lagunenud ja maha jäetud mõisahoone. Liigu ringi ja näed rohkem
Päev vajus õhtusse, seega kõndisime võõrastemajja tagasi. Laps hakkas jälle pead sügama kui uni peale kippus. Paistab et kas siis ei saanud eelmisest korrast pea korralikult puhtaks või mis, igatahes käisime lapsega pesus ja kreemitasime pead korralikult. Toimis! Laps jäi sellest palju rahulikumaks ja saime ka ise magama minna.