Erinevad isiklikud reisikirjeldused

Teisipäev. Hommikusöök on hotellis. Laud on meile kaetud majesteetlik, tegelikult liiga palju igast head kraami mida ei jaksa lihtsalt ära süüa. Peale sööki asjad kokku ja minek. Kaja läheb lapsega linna, mina autoga. Saame kokku infopunkti juures kust tahame midagi mälestuseks leida aga kahjuks ei leia. Nüüd siis vaja veel mõisa minna, Kaja jälle jala, mina autoga.
Rokiškise mõis II. Sikutame endid jällegi mõisatrepist üles, astume uksest sisse. Mitte kedagi ei ole. Hõikame siia ja sinna, mitte kedagi ei tule. Meil on aga vaja siin pilt teha. Seega otsustame et läheme jalutame maja peal kuniks kellegagi kokku puutume ja ostame siis pileti. Palju pole vaja jalutada kui leiame ruumi kus peame oma pildi tegema. Natuke majandame ja saamegi vajaliku kätte. Siis aga mõtleme et aega palju pole, vaatame mõisat mõni teine kord, paneme parem minema. Mõeldud, tehtud. Huvitav, kogu selle mõisas oldud aja jooksul ei näinud me siin ühtegi hingelist!
Edasine suund on meil Anyksciai peale. Selle lähedale peaks jääma hobusemuuseum kust peame läbi käima. Tee sinna on kiire, vaja läbida ainult ühte kolgast. Sellel teel polnud isegi erilist liiklust, metsad ja põllud ümberringi. Enne A'd leidsime viida mis suunas muuseumi peale, väikese valepöördega jõudsime lõpuks õigesse kohta.
Anyksciai hobusemuuseum. Ilm kisub palavaks, aga samas tuul on tugev. Muuseumi aladel on päris palju rahvast. Ühes majas on ajalootuba ja mõningate hobusetaieste tuba, lisaks mõned funktsionaalsed hoburakendid. Ühes aidaruumis on erinevaid hoburakendeid, nii ratastel kui jalastel. Maa-alale jäävad koduloomuuseumi laadsed vanad puumajad kus siis erinevaid vana aja talude tööriistu ja muud sellist. Need viimased meid eriti ei tõmba. Meile kui mängu osalistele oli kavas ka kaarikusõit. Mitte et see midagi erilist oleks olnud, aga ära sõitsime ikkagi Oleks laps suurem, oleks tal ka ehk pisut huvitavam olnud, praegu vahtis lihtsalt ringi. Kõik turistid muudkui vaatasid teda ja nunnutasid
Anyksciai. See oli koht millel linnamõõdud päris olemas Siin tegime lõunasöögi ühe pubi väliosas. Paar lauda edasi oli üks seltskond kellel samavanune poisslaps. Lahe, need kukkusid omavahel jutustama
A's käisime korraks vaatamas ka siinset kitsarööpmelise raudtee muuseumit. Siin oli jaama kuhjatud terve hunnik erinevaid vedureid ja vaguneid. Et rongid on ainult minu kiiks siis tegin siin kiire ringikese ja võtsime suuna Panevezyse peale.
Poolel teel sõitsime läbi mingist asulast kus oli tohutu maa-ala peal paljude hoonetega mõisakompleks. Et aeg surus meid tagant, siis tegime autoga nende vahel väikese ringi ja mõned pildid.
Panevezys. GPS tegi miskit trikki ja juhatas meid valesse kohta. Võibolla ma olin ise märkinud vale koha, ei tea. Igatahes siis määrasime aadressi järgi õigema koha, aga ka see ei olnud õige. Mis jama!? Ma enam täpselt ei mäleta aga sarnase majanumbriga kohti oli nimekirja valikus kolm. Kolmas oli lõpuks see õige.
Kaziuko Kamara (seda ei soovita ma kellelegi!). Sõidame mingi totra kolmekorruselise maja juurde. Lendan trepikesest üles, neiud vaatavad vastu. Hõikan siis et tulin hotelli. Need ühmasid et mingu ma baari kaudu. Imelik, mõtlesin, aga läksin maja teisest uksest sisse, baari. Sealt öeldi et õige uks on maja taga, aga et näete, siit tagant saan otse kah. Lähen siis otse, öeldi et kolmandale korrusele. Mingi kurb ja kole eelaimus kipub hinge. Lootsin ikka midagi enamat. Vantsin kolmandale, ühel pool siis uks kus kirjas et hotell, teiselpool uks kus kirjas administratsioon. Ükski uks ei avane. Lähen auto juurde tagasi ja otsustan sõita maja taha. Ka Kaja vaatab imeliku pilguga, miljöö siin on kole. Mingi mammi, kilekotid täis kaupa, jalutab meist mööda, helistan hotelli numbril, seesama mutt vastab. Meid talutatakse kolmandale tagasi ja näidatakse tube. Kole on, kitsas kah. Lõpuks leiame enam-vähem toa, ma loll maksan kohe ära. Ja siis saabub masekas, ma olen nii pettunud kui üldse olla saab. Ka Kajal löövad lained üle pea. Ma siiani mõtlen et miks ma kohe ära maksin, idioot!
Mõne aja pärast lahtume, siiski katus pea kohal ja voodi külje all. Ausalt ei taha üles lugema hakatagi kui jube see elamine seal on, ütlen ära et ÄRGE SINNA MITTE KUNAGI MINGE – selle hinna juures pole seal kvaliteeti ollagi, KÕIK on kulunud ja aukus, vesi kraanist niriseb, õhk on läppunud kuigi aknad on kogu aeg lahti.... ÄRGE SINNA MITTE KUNAGI MINGE! Pealegi saab neil tegevusluba käesoleva aasta juuli lõpus läbi. Loodan et see keelatakse ära.
Linnaosa kus me oleme on nagu Lasnamäe, suured koledad kivimürakad. Peatänavalt kostuvad helid häirivad nii päeval kui öösel. Lähedale jäävad suured kaubanduskeskused, läheme neid vaatama ja siis otsustame et läheme varem magada et varahommikul siit kiiresti ära minna.
Kell on pisut enne kaheksat õhtul, laps on ööseks ette valmistatud ja paneme teda magama. Aga, ta on üle väsinud ja röögib täiest kõrist nii kuidas jaksab, justkui oleks kohutavad valud sees. Teate, niigi on hingeline madalseis ja siis see ka veel. Sellist kogemust meil veel olnud ei ole – kolm tundi proovisime last magama saada, alles üheteistkümne paiku jõudsime sihile. Ma tõesti ei hakka detailsemalt seletama, ei taha kohe mitte mäletadagi seda jama.